ANDREI KUZITŠKIN ⟩ Kas Venemaa on valmis pikaajaliseks sõjaks? Jah ja ei

Andrei Kuzitškin Foto: Konstantin Sednev

• Toetus sõjale on suur.
• Majanduslikud probleemid süvenevad.
• Ka rahu pooldajad tahavad Venemaa võitu.

Venelased võivad tahta sõja jätkumist, aga nad pole valmis ise sõdima, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Ajakirjanikud väidavad, et 16. mail Istanbulis peetud Ukraina ja Venemaa delegatsioonide läbirääkimistel pöördus Venemaa presidendi abi Vladimir Medinski vastaspoole poole küsimusega: «Meie sõdisime Rootsiga 21 aastat. Aga kui kaua olete teie valmis sõdima?» Teades Medinski ja tema ülemuse Putini kalduvust ajaloolistele analoogiatele, võib üsna tõenäoliseks pidada, et selline küsimus tõepoolest esitati.

Teine asi on see, kuivõrd õige on võrrelda 1700–1721 kestnud Põhjasõda Rootsi ja Venemaa vahel 24. veebruaril 2022 alanud Vene-Ukraina sõjaga.

Kurat peitub detailides. Kuid see Putini kaaskonna alaline liige (oh, surematu romaan «Meister ja Margarita»!) ei andnud oma sõbrale Medinskile nõu mainida, et Põhjasõjas osalesid Venemaa poolel lisaks ka Taani, Norra, Suurbritannia, Saksimaa, Preisimaa, Hannover ja mitmed teised riigid. Tänase seisuga on Venemaal üks sõjaline liitlane – Põhja-Korea.

Aga peamine on see: 21 aastat kestnud Põhjasõjas kaotas Venemaa surnute ja haavatutena 120 000 inimest. Ukraina sõja kolme aasta ja kolme kuuga on Vene armee kaotused ületanud miljoni piiri. Kui see arv tulevikku laiendada, siis võib Venemaa 21 aastaga kaotada vähemalt seitse miljonit inimest. Kas riik on sellisteks ohvriteks valmis? Ja kas Vene ühiskond tõesti tahab, et sõda jätkuks?

Sõja ja rahu küsimused Venemaa avalikus arvamuses

Täpset ja selget pilti Vene ühiskonnas toimuvast on raske saada. Kuid on võimalik tugineda Venemaal välisagendiks tunnistatud Levada Keskuse uuringutele. See on ainus Venemaa sotsioloogiline struktuur, mida võib teatud mööndustega usaldada, arvestades riigi julgeolekuteenistuste täielikku kontrolli selliste organisatsioonide üle.

Samuti tuleb silmas pidada venelaste vähest avameelsust suhtlemisel sotsioloogidega, kelle selja taga peidab end enamiku Venemaa kodanike arvates FSB töötaja. Kuid muid usaldusväärseid ja avalikult kättesaadavaid allikaid lihtsalt pole.

Levada Keskuse aprillikuise küsitluse kohaselt on venelaste suurimad hirmud laste ja lähedaste haigused (51 protsenti), sõda (48 protsenti) ning vanadus ja vaesus (26 protsenti). Venelased jälgivad jätkuvalt tähelepanelikult sündmusi Ukrainas, kuid huvi selle vastu on langenud ja sellel aastal on see jõudnud 49 protsendini. Seejuures tunneb Ukraina sõja vastu huvi 35 protsenti noortest (18–24-aastased) ja 65 protsenti eakatest (üle 55-aastased).

Venemaa kodanike toetus «spetsiaalsele sõjalisele operatsioonile SVO-le» ei ole sisuliselt muutunud – kokku toetab seda 75 protsenti. 15 protsenti venelastest ei toeta nn SVOd. Noorte seas on nn SVO toetus 66 protsenti, eakate seas 82 protsenti. Samal ajal pooldab 61 protsenti vastanutest sõjategevuse lõpetamist ja rahuläbirääkimiste alustamist, 30 protsenti aga sõja jätkamist. Sõja jätkamise toetajate seas on 40 protsenti mehi ja 23 protsenti naisi, 40 protsenti eakaid ning 18 protsenti noori ja keskealisi (25–39-aastased).

Sõja ja rahu toetajate suhe sõltub oluliselt asula suurusest, kus küsitlus tehti. Kõige sõjakam suurlinn on Moskva – 46 protsenti pooldab sõda ja 47 protsenti rahu. Suurlinnades, kus elab üle 500 000 elaniku, on 31 protsenti sõja ja 60 protsenti rahu poolt. Väikelinnades, kus elab alla 100 000 inimese, on 25 protsenti sõja ja 66 protsenti rahu poolt. Maapiirkondades pooldab sõja jätkamist 28 protsenti ning rahuläbirääkimisi 62 protsenti.

Kõrgharidusega inimeste seas toetab sõda 32 protsenti ja rahu 58 protsenti. Keskharidusega ja madalama haridusega inimeste seas pooldab 21 protsenti sõda ja 70 protsenti rahu.

Sõja ja rahu toetajate suhe sõltub oluliselt asula suurusest, kus küsitlus tehti.

Ukraina sõja kasu ja kahju hindamisel lähevad arvamused järsult lahku: 40 protsenti vastanutest peab sõda pigem kahjulikuks, 33 protsenti kasulikuks. Moskvas leiab 37 protsenti vastanutest, et sõda on toonud kahju, ja sama palju, et sellest on olnud kasu. Maapiirkondades peab 43 protsenti vastanutest sõda kahjulikuks ja 28 protsenti kasulikuks.

Loomulikult keeldus peaaegu 30 protsenti vastanutest sõja tagajärgedele hinnangut andmast. Need, kes usuvad, et sõda on Venemaale pigem kasulik, toovad peamise põhjusena välja «laienemise / territooriumi tagasisaamise / uued regioonid» (30 protsenti), «inimeste vabastamise / päästmise / kaitsmise» (16 protsenti) või «majanduse elavdamise» (15 protsenti). Need, kelle hinnangul on sõda toonud Venemaale pigem kahju, nimetavad kõige sagedamini «inimohvreid / suurt hukkunute arvu» (73 protsenti) ja «majanduslangust / inflatsiooni / elatustaseme langust» (19 protsenti).

Kui ülaltoodud andmete põhjal Venemaa sõja toetaja kollektiivne portree koostada, siis on see kõrgharidusega üle 55-aastane mees, kes elab Moskvas või mõnes suurlinnas. Rahu toetaja on 18–24-aastane keskharidusega naine, kes elab väikelinnas või külas. Samal ajal on 80 protsenti läbirääkimiste ja rahulepingu pooldajatest veendunud, et sõda peab lõppema Venemaa võiduga ja Ukraina peab kapituleeruma.

Sõjaks vajalikud ressursid kahanevad, ühiskonna kannatlikkus säilib

Kui hinnata Venemaa majanduse võimet sõda jätkata, siis on see hullem kui Venemaa ühiskonna valmisolek puudust kannatada ja eluraskustega võidelda.

Venemaa rahandus- ja majandusolukord halveneb selgelt. Seda hoolimata Putini enda, tema ministrite ning Kremli politoloogide ja majandusekspertide bravuurikatest avaldustest SKT stabiilsest kasvust, edukast impordi asendamisest ja lääne sanktsioonide nõrgast mõjust Venemaa elule.

2025. aasta jaanuaris-aprillis oli riigieelarve puudujääk 3,2 triljonit rubla ehk 36 miljardit eurot (vahetuskurss 1 euro = 90 rubla). See on 22 miljardit eurot rohkem kui eelmisel aastal samal ajavahemikul.

Puudujäägi järsk suurenemine on Venemaa valitsuse sõnul seotud energiaekspordist saadavate tulude vähenemisega. Nafta maailmaturuhindade langus ning Venemaa ettevõtete probleemid nafta- ja gaasitarnete logistika ja arveldustega on lääne sanktsioonipoliitika tagajärg, mille eesmärk on piirata Putini režiimi võimet sõda pidada.

Selle aasta esimeses kvartalis langes Venemaa majanduse kasvutempo poole võrra. See sundis Putinit tunnistama, et «majandus on alustanud pehmet maandumist».

Hästi läheb kaitsetööstussektoril, mida juhivad Putini lähikonda kuuluvad ärimehed ja mis saab tellimusi otse riigieelarvest. Tsiviilsektoris on aga alanud stagnatsioon.

Venemaa majanduse probleemid paistavad paremini välja mitte föderaalsel, vaid piirkondlikul tasandil. Näiteks Udmurtias, kus asuvad kaitsetööstuse ettevõtted, kasvas majandus eelmisel aastal 38 protsenti. Aga Kemerovo oblastis, mis on Venemaa peamine söetarnija, kahanes majandus 15 protsenti, sest nõudlus kivisöe järele on maailmaturul ja siseturul järsult langenud.

Paljud regioonid on sunnitud suurendama Ukrainasse sõdima minevatele lepingulistele sõduritele makstavaid hüvitisi. Näiteks Põhja-Venemaal Handi-Mansi autonoomses ringkonnas makstakse lepingulisele sõdurile 60 000 eurot ühekordset tasu.

Samuti on Venemaa regioonid kohustatud osalema sõjategevuses purustatud ja Venemaa poolt annekteeritud Donbassi alade taastamises. Selleks peavad kohalikud omavalitsused võtma pangast 30-protsendilise aastaintressiga laene. 2025. aastal ulatub regioonide eelarvevõlg 32 miljardi euroni. Donbassi jaoks on raha, aga oma piirkonna kiireloomuliste vajaduste rahastamiseks seda ei jätku.

Venemaa majanduse probleemid paistavad paremini välja mitte föderaalsel, vaid piirkondlikul tasandil.

Selle tulemusena toimub paljudes regioonides taristu allakäik: sillad varisevad kokku, teed lagunevad, ühistranspordisüsteem enam ei toimi ning suureneb kapitaalremonti vajavate haiglate ja koolide arv. Minu koduoblastis Tomskis puudub 2025. aasta mai seisuga 30 protsendil elamispindadest keskküte või kanalisatsioon.

Keskmine palk Venemaal kasvab ja jõudis 2025. aastal tuhande euroni. Arvestades 10-protsendilist inflatsiooni, kasvas reaalpalk 2 protsenti. Kuid elu Venemaal kallineb järjekindlalt. Alates eelmisest aastast on või hind tõusnud 36 protsenti, puu- ja köögiviljade hinnad 25 protsenti, piimatooted 30 protsenti. Sellel aastal on venelaste toiduvaliku põhikoostisosa kartuli hind peaaegu kolmekordistunud.

Hinnaralli jätkub, ostujõud kahaneb, aga venelaste võlad kasvavad. 50 miljonit venelast elab võlgu, laenude ja mikrolaenude kogusumma on 25 miljardit eurot. Eluaseme- ja kommunaalteenuste hinnad tõusid Venemaal mullu 10 protsenti, tänavu tõusevad veel 11 protsenti. Venelaste võlad kommunaalteenuste eest ulatuvad 8,6 miljardi euroni. Kui võtta arvesse ka ühingute võlad, siis 16 miljardi euroni.

Kuid nagu näitavad küsitlused, on vaid 10 protsenti venelastest valmis majanduslike nõudmistega meelt avaldama. Poliitilisi nõudmisi ei esita keegi. Putini propaganda on teinud oma töö: Vene ühiskond on sisuliselt zombimaaks muutunud, kus on võimust võtnud idee, et kõik vaenlased tuleb võita: nii välised – lääs ja Ukraina – kui ka sisemised – veel hävitamata liberaalid, LGBT esindajad ja sõjavastane haritlaskond.

Narratiivid Vene rahvuse ülevusest, piiramisrõngas olevast kindlusest ja võiduka lõpuni kestvast sõjast on Venemaa propagandakanalite kaudu levinud kõikidesse Venemaa ühiskonna osadesse. Imikud riietatakse sõjaväevormi, nunnad punuvad rindele varjevõrke, lapsed loevad Punase väljaku laval aplausi saatel luuletusi, kus kõlavad sõnad: «Ma olen venelane ja rebin vaenlast kasvõi hammastega». Nn SVO veteranid laulavad kirikukoorides, täidavad riigivõimu organites juhtivaid ametikohti ning saavad koolidirektoriteks ja parlamendiliikmeteks.

Sõja-aastatel toimunud teadvuse militariseerimine on põhjustanud venelaste mentaliteedis kvalitatiivseid muutusi. Enamik on sõja argipäevaga harjunud. See on nagu organismi harjumine oma haigusega. Senikaua kui ta muidugi ära ei sure.

Latentne protest on olemas, kuid see ei muutu enam tegudeks tänavatel. Sõjavastased aktivistid on säilinud ainult ühismeedias. Samas pole Venemaal eriti palju ka tõelisi sõjahulle: keegi ei jookse sõjaväekomissariaadile tormi ega nõua võimalust Ukrainasse sõdima minna. Aga paljud vanglakolooniad on tühjad ja isegi uksi sulgemas, sest kõik karistuse kandjad on Donbassi kaevikutesse saadetud.

Ent venima jäänud sõda mõjutab siiski venelaste põhiväärtusi viisil, mis ei ole päris selline, nagu Kreml seda tahaks. Paradoksaalsel kombel on Putini populaarsus ja arusaam tema võimust kui millestki kõigutamatust lagunema hakanud. Näiteks avatud anonüümsete küsitluste kohaselt oleks ainult 61,7 protsenti venelastest valmis järgmisel pühapäeval presidendivalimistel Putini poolt hääletama. Tuletan meelde, et veidi rohkem kui aasta tagasi sai Putin 87,3 protsenti valijate häältest.

Ilmselgelt on Putini-väsimus seotud tema suutmatusega öelda selgelt välja Ukraina sõja eesmärk ja sõjalise kampaania lõpetamise tähtaeg. Kuid Putinit talutakse samamoodi nagu ravimatut haigust.

Sõja saab peatada sanktsioonide ja pommidega

Kui Medinski rääkis, et Venemaa suudab 21 aastat sõda pidada, siis oli tal õigus ja ei olnud ka. Tal on õigus, et Venemaal on pika sõja pidamiseks piisavalt ressursse. Aga ta eksib, kui ei usu lääne sanktsioonide jõusse neid ressursse välja kurnata. Medinski on lihtsalt unustanud Hegeli seaduse kvantitatiivsete muutuste üleminekust kvalitatiivseteks, mille kohaselt viib kui mitte 17., siis 18. või 19. sanktsioonipakett Venemaa sõjamajanduse kokkuvarisemiseni.

Medinskil on õigus selles, et venelased on valmis sõda jätkama. Aga! Nad ei ole valmis ise sõdima. Seetõttu, kui sõda jõuab mitte ainult Kurskisse ja Belgorodi, vaid igasse Vene perekonda mobilisatsioonina, isa, mehe või poja surmateatena, aknast sisse lendava droonina või maja katusele langeva pommina, siis võib Vene ühiskond patriotismijoovastusest üsna kiiresti kaineneda ja soovida rahu iga hinna eest.

Tõlkinud Ago Raudsepp