JAAN VIITA ⟩ Kes otsustab Eesti ruumi üle – rahvas või riik?

Stenbocki maja, kus resideerivad Eesti valitsus ja riigikantselei. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Kas riik on ühiskondlik kokkulepe või otsustuskeskus, millel on õigus defineerida avalik huvi sõltumata inimeste tahtest, küsib Haljala kogukonna liige Jaan Viita.

 

«L’État, c’est moi» – «Riik olen mina». Seda Louis XIV kuulsat lauset tuntakse kui absolutismi sümbolit. See tähendas valitsemisviisi, kus suveräänsus oli koondunud ühe isiku kätte ja rahvas oli alistatud pigem objektiks kui subjektiks. Täna, kui avalikus arutelus kõlab tõsimeeli väide, et «kui riik midagi vajab ja tahab, siis ta saab selle – tuulepargid pole erand», ei saa jätta märkamata, kui lähedale see hoiak jõuab oma ajaloolisele eelkäijale. Küsimus pole pelgalt sõnastuses, vaid võimukäsitluses, millele see viitab.

Kas riik on ühiskondlik kokkulepe või otsustuskeskus, millel on õigus defineerida avalik huvi sõltumata inimeste tahtest? Kas elanike osalus on sisuline või formaalne? Need küsimused ei ole teoreetilised, vaid kujundavad igapäevast ruumilist reaalsust – seda, kuidas sünnivad tuulepargid, tehased, kaevandused ja harjutusväljad. Kes määrab, mis on avalik huvi ja kelle huvid kaaluvad?

Planeerimisseaduse keskne eesmärk on demokraatliku, tasakaalustatud ja elukeskkonda väärtustava arengu suunamine. See eeldab, et kogukondade arvamus ei ole protseduuriline takistus, vaid normatiivne komponent. Kogukond ei ole hajus «tundeüksus», vaid kooslus inimestest, kellel on paigaga sisuline side – elukoha, tegevuskoha, päritolu või varalise seotuse kaudu. Sellest tuleneb õigus ja vajadus osaleda ruumiliste otsuste kujundamises.

Paraku on kujunemas olukord, kus kogukondlikke pöördumisi, petitsioone ja kriitilisi seisukohti vähendatakse menetlustes pelgalt «abstraktseks vastumeelsuseks». See nihutab otsustusõiguse rahvalt ekspertidele ja arendajatele. Kui avalik arutelu ei mõjuta otsuseid, muutub kaasamine sisutühjaks. Nii sünnib planeering mitte ühiskondliku lepingu tulemusena, vaid võimu otsusena, millele otsitakse hilisemat õigustust.

Paraku on kujunemas olukord, kus kogukondlikke pöördumisi, petitsioone ja kriitilisi seisukohti vähendatakse menetlustes pelgalt «abstraktseks vastumeelsuseks».

Selline arusaam lubab esitada väiteid, et riiklikud eesmärgid tuleb täita ka siis, kui need inimestele ei meeldi. Kuid demokraatias ei ole rahvas valitsuse tööriist. Vastupidi: rahvas on kõrgeima võimu kandja. Avalikku huvi ei saa kaitsta rahva arvelt. Kui ühiskondlik kokkulepe asendub poliitilise survega, kaob usaldus, millele demokraatia toetub.“

Mõistagi on energiajulgeolek ja strateegiline planeerimine Eesti tuleviku seisukohalt olulised. Kuid need ei saa õigustada avalikkuse tõrjumist otsustusprotsessidest. Eesmärk ei saa pühitseda vahendeid, kui need vahendid purustavad protsessi legitiimsuse. Kiirus ilma usalduseta on retsept vastasseisuks, mitte arenguks.

Ajalugu on näidanud, et kui võim kaugeneb inimestest, ei teki mitte ainult poliitiline, vaid ka sotsiaalne kriis. Marie Antoinette’ile omistatud lause «Söögu nad siis kooki» jäi tähistama hetke, mil võim lakkas mõistmast oma rahvast. Samal viisil võib «L’État, c’est moi» kõlada ka tänapäevases keeles – kui riik usub, et ta saab, mida tahab, sest ta on riik. Kuid demokraatia ei ole absoluutne võim. See on õigus kuulata – ja kohustus arvestada.

Seepärast on oluline meelde tuletada: Eesti Vabariigis ei ole riik keegi «seal üleval». Riik on meie kõigi ühisprojekt. Kui rahva roll taandub kuulamiseks, mitte kuulduks saamiseks, siis jääb demokraatiast järele vaid vormiline kest.