NÄDALA NÄGU ⟩ Minister Sutt raiub kodu protsendi täpsusega rahaks

Andres Sutt. Illustratsioon: Johan Elm

• Professor Kull oli üllatunud, kui kuulis, et just 70 protsenti metsadest peaks minema masinavärki.
• Looduses pole midagi täpset. Küll aga paneb täpne piir paika rahavoogude mahud.
• Võitlus loodusega toob alati kaotuse, isegi võidu korral.

Energeetika ja keskkonnaministri Andres Suti plaan teatav hulk Eesti metsa rahaks teha tekitab looduse asjatundjates hämmingut.

Eesti teadaolevalt esimene geriljaaednik Kalevi Kull sai selle aasta 14. mail Andres Sutilt Eerik Kumari auhinna. Selle eest, et ta on looduse asjadest väga õigesti aru saanud. Geriljaaednikuks tavatsetakse nimetada neid tegelasi, kes kõikjale, kuhu saavad – ka võõrale maale – taimi istutavad.

1980. aastate alguses istutaski toonane Zooloogia ja Botaanika Instituudi teadur Kull Tartus eri kohtadesse paarsada mändi. Enamik neist on kadunud küll parklate alla ja niidumasinate roaks üsna kohe alguses. Kulli sõnul on paarkümmend mändi 44 aastat hiljem veel elu ja tervise juures. Kalevi kolleeg oli toona evolutsioonibioloog ja filosoof Toomas Sutt (1938–1994), tänase ministri isa, ja ilmselt astus sealt läbi ka Eerik Kumari (1912–1984), kelle nimeline auhind kliimaministeeriumil täna olemas.

Professor Kull oli üllatunud, kui kuulis sellest, et just 70 protsenti Eesti metsadest peaks minema masinavärki, mille tulemusena see rahaks vahetatakse. Arusaadavalt ei heida ta Andres Sutile ette, et tollest on saanud selle veidra protsendinõude eestkõneleja Eestis – selle otsuse taust on laiem. Ma ei imestaks, kui Sutid – nii Toomas ja Andres – ning Eerik Kumari ja Kalev Kull on koguni koos samas ruumis olnud ja võimalik, et rääkinudki. Sellised inimeste rajad siis möödanikust.

Vaevalt, et toona teismeline Andres Sutt sel ajal kolmandat aastakümmet lõpetava tänase semiootikaprofessori «puudemässust» midagi teadis. Tema valis oma elus raha suuna ja on senini sellele truult kindlaks jäänud. Ettevõtjate ja valitsuse teineteise leidmisest ja suurest abist ongi muu hulgas sündinud see 70 protsendi metsa rahaks vahetamise nõue. Loodust ja selle toimimist mõistvate inimeste jaoks on see sirge joonega lõigatud osa maast sama veider, kui keegi nimetaks klaverikontserdiks kirvega kõigest jõust klaveri klahvide pihta äsamist. Looduses pole midagi nii täpset ning see, kui palju metsa saaks olla rahaks vahetatav sellisel moel, et keegi selle tulemusena liigselt ei kannataks, ei sõltu ei ettevõtjatest ega ministrist ega koalitsioonilepingust. Väga suure tõenäosusega pole see isegi seaduspärane. Küll aga paneb see täpne piir üsnagi kindla käega paika rahavoogude mahud.

Andres Sutt valis oma elus raha suuna ja on senini sellele truult kindlaks jäänud.

Rahavahetaja praktilise meelega ja omalaadse küünilise ratsionaalsusega lausub Andres Sutt: «Selle [metsamajandamise] selguse ja kindluse andmiseks saigi see 70 protsenti kokku lepitud ja otsustatud. Tahame võtta maha need hirmud, mis on, et äkki kaitstakse liiga palju või et äkki raiutakse liiga palju.» Nojah, nii võib öelda, aga kui praegu on raiutava metsa hulk alla 70 protsendi, siis tähendab ju seadusse kirjutatud täpne arv seda, et kohe tekib õigus tõmmata saed ja harvesterid käima ka kaitsealadel – seadus ju nõuab.

Ma ei väsi kordamast ka ametlikult riigi enda aruannetes tuvastatud tõsiasja: metsad ei ole praegu enam Eestis – ja paraku ka kaugemateski kohtades – juba aastaid süsiniku sidujaks. Tegelikult on lood vastupidi. See aga tähendab, et iga puu mahavõtmine, iga hektari raadamine halvendab olukorda veelgi. Andres Sutt on Eestis endiselt kliimaministeeriumi boss ja rõõmus roheline vaimustus «kõik, mis puust, see ju ongi roheline» on arusaadavalt silmapete. Silmapetteks on ka kunagi alustatud kliimaseaduse arendus. Praeguseks on seegi seadus ümber nimetatud «Kliimakindla majanduse seaduseks». Täpselt nii – Eestil on vaja seadust, mille järgi kliimaga toimuv ei tohi majandust segada. Nähtavalt ju ei segagi.

Kalevi Kull nimetab ökoloogiat koduteaduseks ning sellest on ta rääkinud ja kirjutanud palju. Ilmselt on see ka peamisi põhjusi, miks ta on Kumari preemia laureaat. Ta on rääkinud põhjalikult ka meie kodu – Eesti – elujõust: «Eesti elujõud ei seisne mitte ainult meie inimeste ja kultuuri elujõus, vaid kogu Eesti elurikkuse, kõigi hingeliste elujõus, inimesed ja kultuur sealhulgas. Kui me unustaksime kõik teised Eesti elanikud ja piirduksime inimestega, siis oleksime õige pea väga kurvad. Võitlus loodusega toob alati kaotuse, isegi võidu korral.» Ja lõpuks ka Suti, sedapuhku Toomase tähelepanek: «Eriline koht üldinimlike väärtuste hulgas kuulub kodule. Just selle väärtuse kaudu jõudis meie rahva teadvusse tõsiasi, et ökoloogiline globaalprobleem ei ole midagi abstraktset, Eestimaast eemal või kaugel olevat, vaid meie endi ja meie järglaste saatus, meie vahetut kodu ja kodumaad ning meie ürgkodu – loodust – puudutav ja ohustav fenomen.» * Miks aga kodu siis protsendi kalgi täpsusega peaks maha saagima ja rahaks tegema?

*)1988. aasta «Aja Pulss nr. 21, lk. 8» Toomas Sutt «Inimene. Loodus. Lootus.»