:format(webp)/nginx/o/2022/02/01/14339851t1hadc9.png)
/nginx/o/2025/05/23/16864882t1hc053.jpg)
Tänavu kevadel oleme tavapärasest rohkem pööranud pilgud Rooma ja katoliku kiriku poole. Meedia vahendusel saatsime paavst Franciscust tema viimsel teekonnal, elasime kaasa uue püha isa valimistele ning ootame sõjaeelse Eesti märterpiiskopi Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamise tseremooniat.
Jätkates katoliikluse lainel, meenutame, et õitsev maikuu on katoliku kirikus traditsiooniliselt pühendatud Neitsi Maarjale. See on aeg, mille kestel eriliselt pühendutakse Püha Ema poole palvetamisele ja tema eestkoste palumisele, minnakse palverännakutele Maarjaga seotud pühapaikadesse. Ka mittekatoliiklased kutsuvad Eestimaad meelsasti Maarjamaaks. Tänavu möödub 810 aastat IV Lateraani kirikukogust (1215), kus Liivimaa piiskop tutvustas maailmale Maarjamaad ning paavst Innocentius III olevat kinnitanud, et «nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada».
Ligi kümme aastat tagasi, 6. septembril 2015 uuendasid Eesti katoliku kiriku pea piiskop Philippe Jourdan ja Riia peapiiskop Zbigņevs Stankevičs Eesti ja Läti pühendamist Neitsi Maarjale. Heidame pilgu ajalukku ja meenutame, miks kutsutakse tänapäeva Eesti ja Läti ala Maarjamaaks, ning püüame mõista, miks see on eestlastele endiselt nii oluline.
/nginx/o/2025/05/23/16864890t1h1940.jpg)
12. sajandi I poolel oli tänapäeva Eesti, Läti ja Leedu ala Lääne-Euroopale veel terra incognita – tundmatu maa. Mainitud territoorium Läänemere idarannikul moodustas paganliku kiilu kristlike maade vahel. Venelased olid ristiusu vastu võtnud aastal 988 Kiievi vürsti Vladimiri algatusel, umbes aastal 1000 toimus taanlaste, rootslaste ja norralaste ristiusustamine; Soome tihedamini asustatud alad ristiusustati 12. sajandi teisel poolel.
Siinsetest rahvastest ja nende uskumustest oli lääne pool piiratud ning kohati fantastiline ettekujutus. Kroonik Breemeni Adam mainib oma 11. sajandi lõpul kirjutatud kroonikas «Hamburgi kirikuvürstide andmed» Eestit kui saart nimega Aestland, kus «ei usuta kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks».
/nginx/o/2025/05/23/16864885t1h2486.jpg)
Paganlikud eestlased korraldasid röövretki, mis ulatusid nii Rootsi, Taani kui ka Läti ja Venemaa aladele. Ometi ei olnud ristiusk Eesti alal tundmatu. Alates 12. sajandist ilmuvad hauapanuste hulka ristikujulised ripatsid, mis võivad viidata omaniku kuulumisele kristlaste hulka. 12. sajandil algas üleminek põletusmatustelt laibamatustele, mis viitab samuti kristliku kombestiku mõjule.
Aktiivsem misjonitöö Eesti aladel algas 12. sajandi II poolel, mil Lundi peapiiskop Eskil (1138–1177) pühitses 1165. aastal Prantsusmaal Reimsis eestlaste piiskopiks munk Fulco benediktlaste Montier-la-Celle’i kloostrist. 1171. aastal palus paavst Aleksander III Norra peapiiskoppi saata piiskop Fulcole abiks Stavangeri kloostri eestlasest munk Nikolaus.
Misjonitöö Saksamaa poolt algas pärast Lübecki linna taasasutamist 1158/1159. aastal. See lõi Saksa kaupmeestele soodsa lähtekoha uuteks sidemeteks Läänemere idaranniku ja Venemaaga. 1180. aasta paiku läks Holsteinis asunud Segebergi kloostri preestermunk Meinhard ühes kaupmeestega teele liivlaste juurde ristiusku kuulutama ning 1184 ehitas ta Väina äärde Ükskülasse esimese puukiriku. 1186 pühitseti Meinhard Liivimaa piiskopiks ning kirik koos piiskopkonnaga nimetati Jumalaema Maarja kaitse alla.
/nginx/o/2025/05/23/16864886t1hbcda.jpg)
Meenutame, et oma visiidil Balti riikidesse 1993. aastal kinnitas paavst Johannes Paulus II, et taastab Liivimaa piiskopi Meinhardi austamise iga aasta 14. augustil paavstliku aktiga, mida peetakse samaväärseks pühakuks kuulutamisega.
Maarja austamise kõrgaeg
12.–13. sajand oli õhtumaa kristluses Maarja austamise kõrgpunkt. Selle levikule aitasid kaasa ristisõjad, tähtsat rolli Püha Neitsi austamise edasikandmisel mängisid tsistertslased. Mehelikus rüütlikultuuris mängis Armastava Ema ja Taeva Kuninganna kujund tasakaalustavat rolli. 1196 pühitseti piiskop Meinhardi järglaseks tsistertslane Berthold, kellel tekkis tüli kohalike liivlastega.
Berthold pöördus paavst Coelestinus III poole ning kogus tema bulla alusel ristisõdijaid liivlaste vastu.
Ristisõjaks nimetati «püha sõda» uskmatute vastu, mida enamasti peeti pühitsetud maal, ning sinna suunduvaid võitlejaid nimetati mõõgaga palveränduriteks (peregrinus miles). Ristisõjad said alguse juba 11. sajandi lõpul, mil paavst Urbanus II kutsus kristlasi minema Jeruusalemma Jeesuse hauda vabastama. Nii Pühale Maale kui hiljem Maarjamaale minekuks tuli teha teoks «endale ristimärgi võtmine» (assumptio crucis signaculo), mille järgi palverändureid kutsuti crucesignati – «ristiga märgitud».
Kirjutades esimesest ristisõjast Liivimaale piiskop Bertholdi üleskutsel, tituleerib kroonik Lübecki Arnold oma 13. sajandi algul valminud «Slaavlaste kroonikas» Liivimaad «tõotatud maaks»: «Ei puudunud ka preestrid ja vaimulikud, kes kinnitasid neid oma julgustusega ja tõotasid, et kui nende püsivust õnnistatakse, jõuavad nad tõotatud maale (ad terram promissionis)» («Arnoldi Chronica Slavorum», V, 30).
13. sajandi alguses tõusis Liivimaa kui uue tõotatud maa asemele käsitlus Liivimaast kui Neitsi Maarja valdusest.
Oluline allikas – Läti Henrik
Tähtsat rolli Liivimaa kui Maarjamaa kuvandi loomisel on mänginud kroonik Läti Henrik ehk Henricus Lettus (1188–1259), kelle Liivimaa kroonika («Heinrici Chronicon Livoniae») on peamine allikas Baltikumi ristisõdade kirjeldamisel. Tema kroonikas esineb Maarja nimi 38 korda, mis on palju sagedasem kui teistes samaaegsetes Saksa kroonikates. Pärast Liivimaa piiskop Bertholdi langemist lahingus liivlastega 1198 pühitseti tema järglaseks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden.
/nginx/o/2025/05/23/16864889t1he234.jpg)
Piiskop Albert oli ettenägelik ja sihikindel mees, kes ei kavatsenudki liivlasi ainult usulise misjonitööga ristiusule võita, vaid nad võimuga alistada, rajades nende maale tugeva, vaimulikku ja ilmalikku võimu omava piiskopkonna. Et seatud eesmärki saavutada, oli vaja tutvustada Liivimaa ning veidi hiljem Eestimaa ristisõdade ideed paavsti kuurias ja kristlike valitsejate õukondades. Maa tutvustamine Maarjamaana, Jumalaema erilise kaitse all oleva maana, seisis selle eesmärgi teenistuses.
/nginx/o/2025/05/23/16864896t1h399d.jpg)
Paavst Innocentius III (1198–1216) kinnitaski täieliku pattude andestamise Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Piiskop Alberti püüdlused kandsid vilja ning juba 1199. aastal õnnistas ta Ojamaal ja Magdeburgis sadu võitlejaid ristimärgiga ning asus järgmisel kevadel Liivimaa poole teele.
Oma ametiajal (1200–1229) käis Albert kokku 13 korda Saksamaal uusi ristisõdijaid kutsumas. 1201. aastal asutas piiskop Albert Liivimaa uue võimukeskusena Riia linna ning viis piiskopitooli Ükskülast sinna üle. Riia toomkiriku ja kogu Liivimaa pühitses ta Jumalaema Maarja kaitse alla.
1202. aastal moodustas preester Theoderich Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad ehk Mõõgavendade ordu, millest kujunes peamine sõjaline jõud Liivi- ja Eestimaa alistamisel. Ka Mõõgavennad läksid lahingusse Püha Maarja lippude all.
1215. aastal toimus Roomas IV Lateraani kirikukogu, kus piiskop Albert olevat pöördunud paavst Innocentius III poole järgmiste sõnadega: «Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa [...]. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.»
Selle peale olevat paavst kroonik Henriku sõnul vastanud: «Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada» (XIX, 7). Mainitud vestlus ongi sündmus, mida Maarjamaa aastapäevana tähistatakse. 1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus hävitavalt lüüa ning 1237. aastal liideti selle riismed Saksa orduga. Loodud Saksa ordu haru kandis nime Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ning sealgi oli keskse tähtsusega Püha Maarja austamine.
Tähtis piirkond palveränduritele
Ka pärast eestlaste alistumist Liivimaa ristisõjas ning uue poliitilise korra stabiliseerumist jäi püsima Maarjamaa tähtsus palverännakute sihtpunktina. 13. sajandi viimasel veerandil olid ainsad paigad, kus palverändur võis leida täieliku indulgentsi (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse amnestia), Püha Maa, Püha Franciscuse haud Assisi lähedal ning Maarjamaa.
Püha Maa langemise tõttu 1291. aastal kasvas Liivimaa tähtsus veelgi, kui paavst Clemens VI (1342–1352) lubas kõigil punase ristimärgi võtnud ehk Püha Maa külastamise lubaduse andnud palveränduritel tõotuse täita Maarjamaale rändamisega. Liivimaa tunnustatud pühapaigad olid Riia, Üksküla, Holm, Kubesele ja Toreida.
/nginx/o/2025/05/23/16864899t1hc7dd.jpg)
Palverändurite tee viis läbi Eesti ala, nii seostatakse Karja ja Pöide kirikut Saaremaal palveränduritega, kes teel Visbyst Riiga seal enne mandrile jõudmist peatusid. Eesti alal olid keskajal tuntuimad pühapaigad Vastseliina piiskopilinnus ehk Jumalaema linnus koos oma püha valge ristiga, Tartu Toomkirik koos püha Blasiuse suureks safiiriks muutunud pöidlaga, Püha Veronika Tartu linnavärava kohal, Uus-Pärnu Püha Nikolause kirik koos kuulsa musta ristiga, Püha Birgitta klooster Pirital, Tallinna Püha Maarja katedraal ehk toomkirik, Padise klooster ja Maarja kabel Viru-Nigulas.
/nginx/o/2025/05/23/16864892t1hcb95.jpg)
Sarnaselt teiste kuulsate palverännakute sihtpunktidega valmistati ka Liivimaal palveränduri märke. Mandorlakujuline tinasulamist palverändurimärk oli väga sarnane Rocamadouri Neitsi Maarja märgiga, vahe oli vaid selles, et maarjamaalaste kujutatud Jeesuslaps istus Jumalaema paremal, mitte vasakul põlvel. Märgil oli tekst: «SIGNUM S: MARIE IN LIVONIA REMISSIONIS PECCATORUM («Liivimaal pattudest vabastava Neitsi Maarja märk») – üsna erandlik oli see, et pealdisel oli märkimata palverännupaik, kus Maarja pattudest vabastas.
Liivimaa oli ju niisama lai mõiste kui Püha Maa ja selline määratlus siin võis tähistada mitme paiga külastamise nõuet.
Maarja rahva südames ja meeles
Maarja austamisele keskaegsel Liivi- ja Eestimaal viitab Maarjale pühitsetud kirikute, kabelite ja altarite arvukus. Hansa kaubalinnade peakirikud olid enamasti pühitsetud Maarjale, nii ka Tallinna ja Riia katedraalid. Kui reformatsiooni tulemusena kadus Jumalaema kultus ametliku religiooni osana, säilis Maarja austamine rahvakultuuris ja -usundis. Maarja nimi ning selle erikujud (Mari, Marie, Marit jne) on Eesti väga levinud, rahvakalendris on üheksa Maarjaga seotud püha, mis on väga rikkaliku kombestikuga.
Keskse tähendusega oli paastumaarjapäev ehk suur maarjapäev 25. märtsil, sel päeval toimetatud ohverdamised ohvrikividel või ka kirikualtaritel pidid tagama edenemist ja õnne terveks aastaks.
Rahvausund integreeris Maarja kiiresti oma süsteemi, kus Jumalaema omandas endisaegse usundi maaema positsiooni. Maarja ühendab rahvalauludes maa ja ema, Maarjamaa on maa sünonüüm. Rahva hulgas oli kõnekäänd: «Kõik on üks Maarjamaa!» Kui Mihkli kogudust 1694. aastal kirikaiast väljapoole matmise pärast manitsetakse, vastavad nad: «Maarja muld on kõigis paigus!»
/nginx/o/2025/05/23/16864893t1h33ea.jpg)
Vikerkaart on nimetatud Maarja sillaks, Maarjalt paluti ka põuasel ajal vihma. Maarjaema austati ka metsa- ja mereemana. Tähtis roll oli Maarjal orbude ja sünnitajate kaitsjana. Eriti rikkalikult on Maarjaga seotud uskumusi ja kombeid setodel, kes nimetavad end Maarja rahvaks. Setokeste lauludes elavad Maarja ja Jeesus meie seas, nad hoiavad ja kaitsevad oma rahvast, kuulevad palveid, peavad maailma üleval.
Laupäev oli Maarjale pühitsetud päev, maikuu Maarjale pühitsetud kuu. Paigad, mis tuntud nimega Maarjamäe või Maarjaorg, viitavad looduslikule pühapaigale või ka iidsele ohvripaigale.
Baltisakslaste hulgas saab Maarjamaa ehk Terra Mariana Eesti ja Läti ala nimetusena taas populaarseks 19. sajandi romantismiajastul, kui huvituti minevikust ning eriliselt keskajast.
/nginx/o/2025/05/23/16864897t1h330d.jpg)
Gustav von Manteuffel koostas 1888. aastal Riias albumi «Terra Mariana 1186–1888», mis kingiti paavst Leo XIII-le.
Ka Eesti rahvusliku ärkamise ajajärgul 19. sajandi II poolel võeti Maarjamaa nimi Eestimaa sünonüümina taas kasutusele. Maarjamaast kujunes paralleelnimetus armastatud kodumaale.
Lydia Koidula laulab
(«Sind surmani», 1867):
«Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!»
Sama sündis uuel ärkamisajal, kui Tõnis Mägi laulab:
«Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean».
Võib öelda, et just Maarja kaudu on ristiusk jõudnud eestlaste südamele lähemale.
Armastav ja kannatav emakuju, vaeslaste kaitsja, kelles on ühendatud nii traagika kui ülevus – just sellisena on Maarja lähedane meie hingelaadile.
Küllap on tänapäevalgi põhjust paluda: Maarja, kaitse oma maad!