:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/17/16227741t1h2864.jpg)
/nginx/o/2025/05/22/16863946t1h7a69.jpg)
- Nikopoli torutehases on naistest tööliste osakaal sõja ajal kasvanud 15 protsenti.
- Meeste suhtumist on vaja muuta – osa neist ei taha, et naised teevad sama tööd.
- 1200 töötajaga tehas asub Vene vägedest vaid kuue kilomeetri kaugusel, aga jätkab tööd.
Jevhenia ja Ludmila tõstavad tehases kahekesi üle 20 kilo kaaluvaid metalltorusid. Varem vinnasid neid torusid mehed üksi, aga nemad läksid rindele. Nüüd peavad naised hakkama saama.
Nikopoli torutehas on sama hästi kui rindejoonel asuvatest Ukraina tehastest üks suurimaid, mis töötab edasi täie võimsusega. Tehas asub kaks kilomeetrit Dnepri jõest, mida mööda jookseb sealkandis rindejoon, ning kuus kilomeetrit lähimatest Venemaa vägede positsioonidest. Kümne kilomeetri kaugusel asub sõja ajal maailmakuulsaks saanud Zaporižžja tuumajaam, mille Vene väed okupeerisid kohe täiemahulise sõja alguses 2022. aasta veebruaris.
«Seda tööd on alati peetud meeste tööks, nüüd teevad seda nii mehed kui ka naised,» räägib 49-aastane Jevhenia torupressimistsehhist. «Meie brigaadist läks kaks meest rindele. Nende asemele tulid naised.»
30-aastane Ludmila on üks naistest, kes tuli meeste asemele. Ta tunnistab, et töö nõuab füüsilist jõudu, aga saab hakkama. «Kui on vaja torusid tõsta, siis võtame kahekesi,» ütleb ta naerdes ja viipab Jevhenia suunas. Nende tsehhis töötab vahetuses 20 inimest, neist kaheksa on juba naised. Enne suurt sõda oli vahetuses vaid paar naist, üks neist oli Jevhenia.
Ludmila on isegi õnnelik, et sai meestetöö peale – palk on tal kaks korda suurem kui varem, kui ta tegi n-ö naistetööd. Nüüd teenib ta 20 000 grivnat (420 eurot) kuus.
/nginx/o/2025/05/22/16863953t1h516e.jpg)
Nikopoli torutehas toodab spetsiifilisi roostevabast terasest torusid läbimõõduga alates kuuest millimeetrist kuni 29 sentimeetrini. Nende toodang läheb sada protsenti ekspordiks, mis on Ukraina riigi seisukohalt praegu erakordselt oluline. Riik vajab sõdimiseks valuutat nagu õhku.
Ainus sõja pärast tehtud muudatus tootmises on see, et nad viisid autofirmadele peenikeste torude (kasutatakse kütusesüsteemides) valmistamise üle Užgorodi. Nende kliendid on näiteks BMW, Volkswagen, Porsche, Audi ja General Motors.
Aga ülejäänu, 90 protsenti toodangust tuleb endiselt Nikopolist. Nende toodangut leiab paljudest Euroopa ja USA tööstusettevõtetest. Naftatöötlemistehased ja elektrijaamad üle maailma on täis Nikopolis tehtud roostevabast terasest torusid.
Naised täidavad meeste ametikohad
Torude kuumtöötlustsehhi vahetuse ülem Olena Boiko on tehases töötanud 42 aastat. Tema sõnul pole seal tootval tööl kunagi nii palju naisi olnud. «Mehed õpetavad naisi välja, et nad saaksid neid vajadusel asendada,» ütleb kogenud Boiko.
Boiko sõnul naised ei kaeba. «Järelikult on neil normaalne seda tööd teha,» lausub ta. «Ise saate aru, kui tahad head palka saada, siis tuleb hakkama saada.»
Boiko töötasu on 30 000 grivna (640 euro) ümber. Tema sõnul on see sõja tingimustes hea palk. «Mujal siin sellist palka ei leia,» kinnitab ta.
Nikopoli torutehase omanik ja juhatuse esimees Juri Atanassov (60) ütleb, et alates 2022. aasta veebruarist on tehasest rindele läinud 190 meest. Mehi võetakse järjest, kuigi tehase töös hoidmine on riigile väga oluline. «Me ei saa ju armeed paluda, et ärge meie mehi võtke,» lausub tehase omanik.
/nginx/o/2025/05/22/16863948t1h212a.jpg)
Ukrainas on majanduse käigus hoidmiseks selline süsteem, et ettevõtted saavad taotleda mobilisatsiooni alla kuuluvatele 25–60-aastasele meestele «bronni» ehk luba, et neid ei võeta sõjaväkke. Nikopoli torutehas sai «bronni» 50 protsendile mobilisatsioonieas meestöötajatest.
«See katab kõige kriitilisemate ametite töötajad, kõige raskemad tööd, mida teevad mehed,» räägib Atanassov. «Paljud mehed lahkuvad meilt töölt, kui näevad, et me ei saa neile «bronni» anda,» lisab ta.
Naiste osakaal tehase töötajate seas on suure sõja ajal kasvanud 15 protsenti. Enne sõda olid pooled töötajad naised, nüüd on juba 65 protsenti, ütleb Atanassov.
Näiteks elektrikud on tehases varem alati olnud mehed. Nüüd töötab ka naiselektrikuid. Sama lugu on tööpinkide taga töötavate metallilõikajatega. Varem oli see puhas meestetöö, nüüd on uued töötajad kõik naised.
/nginx/o/2025/05/22/16863955t1h6d20.jpg)
Torupressimistsehhi tehnoloogiainseneril Grigori Duplõil on isegi hea meel, et rohkem naisi on tema juurde tööle tulnud, kuigi töö pole kerge. «Naised on palju täpsemad ja korralikumad. Nad teevad palju kvaliteetsemalt,» kiidab Duplõi. «Kui me saame siin rohkem automatiseerida, siis võiksid naised juba enam-vähem kõiki töid siin teha.»
/nginx/o/2025/05/22/16863954t1hc802.jpg)
Suurte laekraanade juhid on Duplõi tsehhis kõik naised. Aga need 27 naiskraanajuhti töötasid selles ametis juba enne suurt sõda. Tuleb välja, et see ongi tehases traditsiooniline naistetöö.
Kõiki ameteid pole Juri Atanassovi sõnul torutehases siiski reaalne naistele üle anda. Osa töid on füüsiliselt lihtsalt liiga rasked. Probleem on ka meeste arusaamades. «Osa mehi ei taha töötada koos naistega sama töö peal,» räägib Atanassov. «Meeste suhtumist on vaja muuta. See pole ka kerge.»
Meestetööd tegevad naised teenivad loomulikult nendega võrdset palka. Atanassovi sõnul on tehases keskmine palk 30 000 grivna (640 euro) ümber. Piisav, et inimesi kohal hoida, aga vähe, et väljastpoolt Nikopoli inimesi tööle meelitada, ütleb Atanassov.
Tehas pideva venelaste tule all
Vene väed pommitavad üle Dnepri jõe Nikopoli iga päev. Vaikseid päevi seal pole. Kui Postimees Nikopolis käis, pidime linna sissesõidul ootama tehase esindajaid. Seisime bensiinijaamas, mis oli öösel just mürsutabamuse saanud. Bensiinijaama töötajad tõmbasid meie silme all üle jaama uut võrku kaitseks droonide eest. Paar päeva hiljem hukkus Vene vägede suurtükirünnakus linnas kaks elanikku.
Ka torutehases on sõda igal sammul tunda. Tsehhikatused on mürskudest auklikud, nagu oleks tohutud koid kallal käinud. Ühes suures tsehhis loen katuses kokku 20 mürsuauku. «Tabamusi oleme saanud palju,» nendib toodangu kvaliteedi kontrollija Jelena (41), kelle pea kohal katusel plahvatas venelaste mürsk mõned kuud tagasi. «Kuhu meil ikka minna, vähemalt on meil tööd,» lisab ta õlgu kehitades.
Olena Boiko ütleb, et on mitu korda olnud tööl, kui mürsud on katust tabanud. «Kas sa arvad, et ma mäletan kõiki neid kordi?» küsib ta vastuseks mu palvele täpsustada, mitu plahvatust ta on tehases üle elanud. Mõtleb veidi ja siis lisab: «Ükskord tuli läbi katuse ja plahvatas siin all.» Ta näitab käega kümne meetri kaugusele. «Ime, et kõik ellu jäid. Õnneks olime kõik sel hetkel mujal.»
Varjendid on ehitatud otse tööpinkide kõrvale. Reegel on tehases selline, et kui on õhuhäire, siis lähevad töötajad sellistesse varjenditesse.
Direktor ja omanik Juri Atanassov näitab mulle hiljem videot, kuidas mürsk tabab katust kohas, mille alt kraana vaid paar sekundit varem läbi sõitis. Naisterahvast kraanajuht pääses imekombel. Ja töötab siiani tehases edasi. Ei löönud kartma.
Kõik töötajad on saanud esmaabi väljaõppe. Iga natukese aja tagant põrkame tsehhides väikestele, viit-kuut inimest mahutavatele metallkonstruktsioonidega varjenditele, mis on vooderdatud liivakottidega. Varjendid on ehitatud otse tööpinkide kõrvale. Reegel on tehases selline, et kui on õhuhäire, siis lähevad töötajad sellistesse varjenditesse. Kui on tugevam pommitamine, minnakse kapitaalsematesse varjenditesse, mis on tsehhide keldrikorrustel. Siis pannakse liinid seisma.
Kõik tehase alal asuvad elektrialajaamad on ümbritsetud betoonplokkidega kaitseks mürsukildude eest.
Atanassov väidab, et iga nende tehase hoone on sõja jooksul vähemalt korra kas mürsu või drooniga pihta saanud. Õnneks pole ükski töötaja surma saanud, kuid haavata on saanud kuus töötajat.
/nginx/o/2025/05/22/16863951t1hc04b.jpg)
Torutehase töötajad rõhutavad, et on väga tänulikud selle eest, et omanikud tehast kõigest hoolimata töös hoiavad. «Noored inimesed sõidaksid linnast kohe ära, kui tehas ei töötaks,» on Olena Boiko kindel. «Paljud on veel siin, sest siin on tööd.»
Ka Jevhenia torupressimistsehhist ütleb, et ainult töötav tehas hoiab paljusid inimesi ja peresid veel Nikopolis. «Kui tehas peataks töö, siis meie pere sõidaks ka ilmselt ära. Elada on ju kuidagi vaja,» lausub Jevhenia.
Enne täiemahulist sõda töötas tehases 1500 inimest, nüüd 1200. Tehas on väga hästi hakkama saanud, kui võrrelda sellega, et Nikopoli elanike arv on sama ajaga kukkunud 100 000 pealt 40 000 peale.
/nginx/o/2025/05/22/16863947t1hecaa.jpg)
«Me peame töötama, et inimesi hoida,» ütleb direktor ja omanik Juri Atanassov. «Kui me kasvõi üheks kuuks seisma jääme, siis on kõik. Inimesed lähevad minema, me ei saa enam tehast käima panna, sest väljastpoolt keegi siia ei tule.»
«Ühest küljest asume rindele väga lähedal, aga see-eest pole riski, et tuleks maismaarünnak. Sellepärast on inimesed siia üldse jäänud,» lisab Atanassov, viidates sellele, et linna kaitseb lai Dnepri jõgi.
Töötajate ohutuse suurendamiseks pidi Atanassov tehase igapäevase töö ümber korraldama. Kui varem oli ööpäevas kolm kaheksatunnist vahetust, siis nüüd on vahetusi kaks ja korraga 12 tundi. Kui on vähem vahetusi, siis peavad töötajad vähem edasi-tagasi sõitma. Mida vähem liikumist mööda linna, seda ohutum.
Tehase töötajad viiakse bussidega otse koduukseni. Jällegi, et oleks võimalikult vähem väljas jalgsi liikumist.
Kuna Nikpolis elamine on suhteliselt ohtlik, on tehas soovijatele rentinud omaniku arvelt külades elamisi. Kümme kilomeetrit linnast väljas on juba üsna ohutu elada.
Periooditi käib tehases mobiilne meditsiiniabipunkt koos röntgeniaparaadiga, et soovijad saaksid oma tervist kontrollida. Ikka selleks, et töötajad vähem linna peal liiguksid, et nad viibiksid võimalikult suure osa ajast hoonetes.
Uus pumbajaam kaevati käsitsi pideva pommitamise ajal
/nginx/o/2025/05/22/16863956t1h56de.jpg)
Sõja tingimustes ja rindejoone läheduses tehase käigus hoidmine on pidev väljakutse. «See on ka võitlus. Okei, mitte küll nagu rindel, aga see on võitlus inimeste ja majanduse eest,» ütleb Nikopoli torutehase omanik ja juhataja Juri Atanassov ettevõtte käigus hoidmise ja juhtimise kohta.
«Kodus istuda oleks kergem kui praegu tehases töötada ja seda juhtida,» lisab ta. «Enne sõda oli see rutiin, aga nüüd igapäevane väljakutse.»
Väljakutsete näitena toob ta tehast veega varustava pumbajaama, mis osaliselt katab ka linna vajadusi. Kui Venemaa väed lasid 2023. aasta juunis õhku Dnepri jõel asunud Kahhovka tammi, siis langes jõevee tase Nikopoli juures 11 meetrit. Pumbajaam tuli viia veele lähemale. See tähendas, et see tuli ehitada sinna, kus varem oli jõe põhi. Pommitamise tõttu tuli see rajada maa alla (õigemini siis endise jõepõhja alla).
«Kuna käis pidev pommitamine, siis me ei saanud uue jaama ehitamiseks tehnikat kasutada,» räägib tehase juht. «Kõik kaevasime käsitsi. Samal ajal oli töölistel kogu aeg suur oht surma saada.»
Atanassovi väitel on ta kaotanud täiemahulise sõja jooksul palju kliente välismaal. Paljud ei julge enam Ukrainast tellida, sest arvavad, et rinde läheduse tõttu pole tehas võimeline tähtaegadest kinni pidama.
Atanassov võtab seda kui väljakutset: maksku mis maksab pommitamiste kiuste tellimuste tähtaegadest kinni pidada. Ta hoiab selleks 20 protsenti tootmisvõimsustest varus. «Spetsiaalselt selleks, kui midagi erakorralist juhtub, et siis meil oleks võimalik see tasa teha. Selline paindlikkus aitab meid praegu kõvasti,» räägib ta. Pommitamisest tingitud elektrikatkestuste tõttu pidid nad möödunud talvel viis korda tootmise seisma panema. Kui elekter tagasi tuli, siis pandigi varuvõimsused tööle ja kõik vajalik töö tehti tasa. Nii käib tootmine sõja ajal.
Enne 2022. aastat tuli 80 protsenti tehasele vajalikust toorainest kahest Zaporižžjas asuvast tehasest. Nüüd tuleb sealt ainult kümme protsenti, ülejäänu peavad nad importima, peamiselt Aasiast.
Iga kuu ekspordivad nad praegu 1300 tonni tooteid. Varem käis see laevadega Musta mere kaudu. Nüüd veavad rekadega. 65 rekatäit iga kuu. Ühe rekatäie transport Saksamaale maksab 2500 eurot. Kui poolakad korraldasid piiriblokaadi, siis tõusis rekatäie hind hoobilt 5000 euro peale. «Logistika on meile üks suuremaid peavalusid,» ütleb Atanassov.