:format(webp)/nginx/o/2021/12/14/14259768t1h7777.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/21/16859940t1hbc84.jpg)
- ERJK-l puudub igasugune arvestatav metoodika «üllatusannetuste» suuruse hindamiseks.
- Enne kui erakonnale pastaka laenad või koosolekuruumi koristad, tuleks ilmselt advokaadiga rääkida.
- Selline õiguslik laamendamine lihtsalt enam ei kõlba!
Lubage mul seekord essee kirjutamise reegleid rikkuda ja hüpata otse pea ees vette – teemasse endasse. Sissejuhatuse magustoidu jätan hilisemaks, kirjutab vandeadvokaat Paul Keres.
Eesti on paberil priimus. Deklareerime uhkelt, et meil on lubatud üksnes läbipaistev ja karmi järelevalvega poliitika rahastamine. Ei mingit salajaste huvigruppide sosistamist ega sõbralike või, hoidku jumal, ebasõbralike välisriikide näpunäiteid. Demokraatia Eestis on rahva teenistuses, sest selle rahalaevuke seilab läbipaistvuse vetes ja lubamatud mõjud on justkui tõrjevahendiga eemale peletatud. Nii vähemalt seisab paberil. Ja selle ilusa fassaadi valvuriks on ERJK (erakondade rahastamise järelevalve komisjon). Isegi karistusseadustik noogutab kaasa, kuulutades keelatud annetused suures ulatuses kuriteoks. Kõlab ju hästi?
Aga kui hakata uurima, kuidas see õilis eesmärk tegelikkuses täitub, võib tähelepanelikul lugejal suu imestusest lahti vajuda. Hiljuti saime (SALK kaasuse najal) teada, et teatud tingimustel on võimalik isikutel teha annetusi ja erakondadel neid vastu võtta, ilma et kumbki pool sellest ise teadlik oleks – justkui mingi poliitiline somnambuulsus. Samast asjast pärineb ka tõdemus, et ERJK-l puudub igasugune arvestatav metoodika selliste «üllatusannetuste» suuruse hindamiseks. Selle asemel tehakse annetuste väärtus kindlaks iidse ja auväärse käetõstmise meetodil, mis tähendab ERJK liikmete kollektiivset kõhutunnet.
See kõhutunne võib ühel päeval pomiseda näiteks «39 999 eurot» ja annetaja võib kergendatult hingata. Nii tema kui ka «annetuse» saanud erakond ongi pääsenud süüdistusest, et on enda teadmata kuriteo toime pannud. Aga mine tea, järgmisel päeval võib sama kõhutunne hoopis valjuhäälselt kuulutada «40 001 eurot», ja jälle on leitud mõned patused, kelle kallal prokuratuur saab maiustada. Sest olgem ausad: kui juba ERJK on tuvastanud keelatud annetuse ja selle väärtuseks maalinud üle 40 000 euro, on prokuratuuril käkitegu põhjendada kriminaalmenetluse alustamist.
Ühel päeval võib ERJK kõhutunne pomiseda «39 999 eurot» ja järgmisel võib sama kõhutunne hoopis valjuhäälselt kuulutada «40 001 eurot», ja jälle on leitud mõned patused, kelle kallal prokuratuur saab maiustada.
Kuidas peaks üks ühiskondlikult aktiivne kodanik suutma ette näha, kas tema tegevus on parasjagu annetus ja kui palju see «ERJK kõhutunde börsil» väärt on? Eks ikka tagantjärele saab teada – ilmselt mitte ERJK viisakast teavitusest, vaid pigem kutsest ülekuulamisele. Või nagu viimasel ajal kombeks, meedia vahendusel ja võimendusel.
Ega seegi harjutus kuigi lihtne pole, et aru saada, kas mingi tegevus on annetus või mitte. Tavakodanik, õigusvaldkonnas orienteerumiseks, pöördub ikka seaduse poole. Erakonnaseaduse paragrahv 12³ lõige 1 siis lahkelt selgitabki: «Annetus käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi kodakondsusega, Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö.» Tore! Erakonnaseaduse paragrahv 12¹ lõige 2 punkt 3 näib selliseid asju lubavat, mida toetab ka paragrahvi 12³ lõige 2, mis ütleb, et lõike 1 tingimustele mittevastav annetus on keelatud. Järelikult, mis vastab, peaks olema lubatud, eks ole? Loogiline ju!
Niisiis, Eesti kodanikust füüsiline isik, rahulolevalt veendununa, et esimene lõige lubab tal oma vara arvelt erakonnale tasuta teenuseid osutada, loeb igaks juhuks edasi. Ja avastab keelatud annetuste lahtisest kataloogist järgmise pärli: «Eelkõige on keelatud kaupade, teenuste või varaliste õiguste loovutamine või kasutusse andmine erakonnale tingimustel, mis ei ole kättesaadav teisele isikule.» Hetkeks tekib tunne, et oled sattunud juriidilisse peegellabürinti. Sama paragrahvi lõige 1 justkui lubab teenuse loovutamist, aga lõige 2 paneb kohe silmuse kaela.
Segaduses lugeja haarab seejärel seaduse seletuskirja järele, et mõista selle loogikaväänamise tagamaid ja saab veelgi šokeerivama teate: keelatud on teenuste loovutamine nii tasuta kui ka tasu eest! Niisiis, enne kui erakonnale pastaka laenad või koosolekuruumi koristad, tuleks ilmselt advokaadi konsultatsioonil käia. Eriti kuna seaduse seletuskiri, see juriidilise proosa meistriteos, sisaldab veel igasugu muidki kelmikaid tautoloogilisi selgitusi stiilis, et kui teenuse osutamine on kindlaks tehtud, on kindlasti tegemist teenusega. See pole küll täpne tsitaat, vaid üldine seal sisalduva mõtteselguse iseloomustus.
Reinsalu ja Ossinovski ERJK hambus
Uudiseid lugedes selgub, et praegu on ERJK-l töös Isamaa erakond ja Urmas Reinsalu, sest viimane teeb Postimehe veebis saadet «Varivalitsus». ERR kirjutab, et ERJK kollektiivne kõhutunne hääletas, et Reinsalule autorisaate võimaldamine on annetus, samastades selle elegantselt «videoproduktsiooniga sisuturundusega», olgugi et populaarsel saatel on ilmselt palju vaatajaid ja Postimees on huvitatud populaarsete saadete edastamisest oma tellijatele. Samast uudisest võib lugeda, et jäähokit vaatama kutsuv reklaam sisaldas «liiga palju Ossinovskit». Kuidas nad seda teavad? Eks ikka kõhutunne ütleb. Niisiis, keelatud tegevus on kindlaks tehtud sellega, et tundub nii. Õigusriigi sisikonnast kostvate helide saatel.
See, mida me oma silme all toimumas näeme, ilma igasuguse valehäbi ja enesekriitikata, on ametkondlik kavand demokraatlike protsesside lämmatamiseks.
Eriliselt groteskne on seejuures teade, et ERJK veel tegelikult ei teagi, kui suur on Reinsalule tehtud annetuse väärtus, kuna «selle peab välja arvutama komisjoni tehniline töötaja». Justkui mustkunstnik, kes kübarast jänese asemel numbri välja võlub – aga mis veel olulisem, seni on ju käetõstmisega kindlaks tehtud vaid süüteokoosseisu esimene pool. Aga kui see tehniline töötaja peaks oma usina tehnilise tehte tulemusel jõudma lahenduseni, et 14 pooletunnist saadet, mille minuti hind võib jääda paarisaja euro kanti, ületab maagilise 40 000 euro piiri, siis ongi kuriteo koosseisu tunnused tuvastatud? Nii Postimehe suhtes, kes selle «annetuse» tegi, kui ka Reinsalu suhtes, kes selle vastu võttis – võib-olla isegi teadmatusest, nagu eespool kirjeldatud somnambuul.
See, mida me oma silme all toimumas näeme, ilma igasuguse valehäbi ja enesekriitikata, on ametkondlik kavand demokraatlike protsesside lämmatamiseks. Ja et asjale konteksti anda, jõuangi nüüd selle hilinenud sissejuhatuseni.
Mis see õigusriik õigupoolest on?
Eestis on moes kuulutada, et meil on õigusriik. Õigusriik kui selline kõlab ju uhkelt, sest näiteks Soomet, Rootsit, Saksamaad ja teisi eeskujulikke riike peetakse samuti õigusriikideks. Kui ise ka õigusriik olla, siis see tähendab ju head mainet. Ja Eesti on alati armastanud hea välja paista, isegi siis, kui tegelikkus sellele päris ei vasta või hea paistmiseks tuleb natuke... paha olla.
Aga mis see õigusriik siis õigupoolest on? Õigusriiklust liigitatakse materiaalseks ja formaalseks. Formaalne õigusriik on seadusriik – selline riik, kus on olemas seadused ja neid üldiselt täidetakse. Seadusriik iseenesest ei eelda põhiõiguste sisulist kaitset kaalutletud täitevvõimu või sõltumatu kohtu poolt. Piisab sellest, et on seadused, mida üldiselt täidetakse. Ja siin kategoorias («on seaduseid») on Eesti kahtlemata maailmatasemel pretendent – meil on palju seaduseid!
Materiaalne õigusriik on aga hoopis peenem kunst ja selleni jõudmiseks ei piisa pelgalt riigikogus nupulevajutusest ja istungihaamri kopsimisest. Selleks tuleb vaeva näha. Seadustel peab materiaalses õigusriigis olema teatud lisakvaliteet – nad peavad arvestama ja enamasti olema sihilikult vastu võetud inimeste põhiõiguste kaitseks. Lisaks peavad riigis olema ja tõhusalt töötama sõltumatud kohtud, mis mõistavad õigust sama põhiõiguste kriteeriumi alusel.
Nii saab õigusriigi kokku võtta järgmiste tunnuste järgi: riigivõim on piiratud individuaalsete vabadustega, võimud on lahutatud ja tasakaalustatud, valitseb õiguskindlus, avalik haldus on seaduslik, seadused on avaldatud ja kõigile arusaadavad (ei ole salajast õigust) ning igaühel on õigus sõltumatu kohtu kaitsele. Muide, kui räägitakse õigusriikidest nagu Soome, Rootsi ja Saksamaa, peetakse silmas just materiaalset õigusriiki.
Igaühel peab olema võimalik veenduda, kas tema käitumine on õiguspärane või õigusvastane. Eriti juhul, kui isiku käitumine võib kaasa tuua süüteokaristuse, peavad selle aluseks olevad õigusnormid olema kristallselged.
Nõue, et seadused on avaldatud ja et õigusriigis ei tohi olla salajast õigust, on minu arvates lahutamatult seotud õiguskindluse ja ettenähtavuse põhimõttega. Igaühel peab olema võimalik veenduda, kas tema käitumine on õiguspärane või õigusvastane. Eriti juhul, kui isiku käitumine võib kaasa tuua süüteokaristuse, peavad selle aluseks olevad õigusnormid olema kristallselged. Põhjus on lihtne: riigi funktsioon on eeskätt luua heaolutingimusi oma inimestele, mitte kohelda inimesi kui objekte, keda võib riigi huvides väntsutada just nii, nagu konjunktuur parajasti nõuab või kellegi kõhutunne dikteerib.
Riigikogul on viimane aeg võtta kuulda õiguskantsleri korduvaid nõudmisi viia seadus põhiseadusega kooskõlla. Selline «kõhutunde-jurisprudents» ja õiguslik laamendamine lihtsalt enam ei kõlba. On aeg asendada kõhutunne selge seaduse ja terve mõistusega.