PAUL KERES ⟩ Keelatud annetus ja «liiga palju Ossinovskit» – kuidas ERJK teab? Eks kõhutunne ütleb

Paul Keres Foto: Mihkel Maripuu

Lubage mul seekord essee kirjutamise reegleid rikkuda ja hüpata otse pea ees vette – teemasse endasse. Sissejuhatuse magustoidu jätan hilisemaks, kirjutab vandeadvokaat Paul Keres.

Eesti on paberil priimus. Deklareerime uhkelt, et meil on lubatud üksnes läbipaistev ja karmi järelevalvega poliitika rahastamine. Ei mingit salajaste huvigruppide sosistamist ega sõbralike või, hoidku jumal, ebasõbralike välisriikide näpunäiteid. Demokraatia Eestis on rahva teenistuses, sest selle rahalaevuke seilab läbipaistvuse vetes ja lubamatud mõjud on justkui tõrjevahendiga eemale peletatud. Nii vähemalt seisab paberil. Ja selle ilusa fassaadi valvuriks on ERJK (Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon). Isegi karistusseadustik noogutab kaasa, kuulutades keelatud annetused suures ulatuses kuriteoks. Kõlab ju hästi?

Aga kui hakata uurima, kuidas see õilis eesmärk tegelikkuses täitub, võib tähelepanelikul lugejal suu imestusest lahti vajuda. Hiljuti saime (SALK kaasuse najal) teada, et teatud tingimustel on võimalik isikutel teha annetusi ja erakondadel neid vastu võtta, ilma et kumbki osapool sellest ise teadlik oleks – justkui mingi poliitiline somnambuulsus. Samast asjast pärineb ka tõdemus, et ERJK-l puudub igasugune arvestatav metoodika selliste «üllatusannetuste» suuruse hindamiseks. Selle asemel tehakse annetuste väärtus kindlaks iidse ja auväärse käetõstmise meetodil, mis sisuliselt tähendab ERJK liikmete kollektiivset kõhutunnet.