:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/22/16863725t1h2d95.jpg)
- Teose koha eesti kirjandusloos võttis omal ajal tabavalt kokku Joel Sang.
Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» ilmus lugejate ette 1985. aastal. Ajal, mil käima oli lükatud uus venestamislaine, võimutses tsensuur ning rusuv nõukogude tegelikkus. Niisugusesse keskkonda saabus Viivi Luige romaan nagu äratav gongilöök, kirjanduslik suursündmus, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.
Viivi Luik asus romaani kirjutama 1982. aastal ning valmis sai teos 1984. aasta alguses. Oli omalaadne ime, et käsikiri läbis tolleaegse tsensuuri ning sai ilmumisloa – raamatus oli avalikult juttu metsavendadest ja nõukogude korra naeruväärsustest.
«Seitsmes rahukevad» on mitmekülgne ja mõneti isegi salapärane teos. Ühelt poolt on tegu ajaloolise romaaniga, teisalt ühiskonnakriitilise teosega, kolmandast küljest aga – ja ehk kõige rohkemgi – on see tulevikuromaan, mis kirjeldab elujõu võidutsemist kõigi sünguste ja raskuste kiuste.
Lugu algab 1950. aasta augustis ja lõpeb 1951. aasta aprillis. Peategelane, minajutustaja, on viie-kuueaastane tüdruk. Õieti jutustavad meile lugu kaks häält: lisaks lapsele ilmub aeg-ajalt teksti kõiketeadev autorihääl, mis kommenteerib olevikku tulevikusilmade kaudu ning teab rohkem, kui väike laps teada oleks võinud. Laps on selles romaanis ühtpidi konkreetne, autobiograafiliste sugemetega tegelane, aga teisalt ka sümbol, tulevik ise. Tema kondid kasvavad ragisedes, tema luukere muutub suuremaks, tema jõud ja võim aina suurenevad. Temas kehastub saabuv reaalsus.
Ometi jah, mõistagi toimib romaanis ka ajalooline mälutasand: tühjaks jäänud talud, kolhoosidesse viidud loomad, kehv toit ja üldine viletsus. Vihmast ja tuultest räsitud metsa julm ajaloolõhn lööb hinge kinni. Romaani kordumatu õhustiku loomisel köidab erilist tähelepanu Viivi Luige lõhnapoeetika. Kirjanik on suutnud sõjajärgse maailma ängi tuua meieni vihjamisi, sageli niiske, kibeda lõhnakirjelduse kaudu.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/09/16832573t1h5f80.jpg)
Teine jõuline õhustiku looja on romaanis maastik. Sõjajärgne songitud Eestimaa, kuid iseloomuga, peaaegu julm maastik. Küll tuim ja üksluine, samal ajal ka tähenduslik ja salapärane.
Romaani kolmas võtmetegelane on vanaema, kes markeerib sõjajärgset «meesteta küla», kus valitsesid naised, aga temas kehastub midagi enamat. Arhetüüp, mille Viivi Luik on mitme peene vihje kaudu sidunud vanapagana kujuga. Just vanaema sajatuste, ütluste ja tegude kaudu hakkab lapsele tunduma, et ennemuistsete muinasjuttude aeg ja maastik asub nende koduõuel. Vanaema kuju kaudu ja lapse aistingutest moodustub omalaadne sakraalmaastik. See-eesti küla on samasugune nagu Colosseum, «nõiaring, mille seest vana aeg välja ei pääse», aga kus samal ajal on peidus Jumal.
Maagilist maailmataju aitab romaanis luua keel, eriti tegelaste kasutatud murdekeel, mis romaani reaalsust kujundab.
Teose tähenduse ja koha eesti kirjandusloos võttis omal ajal tabavalt kokku Joel Sang: «Nii kaalukaid teoseid ilmub Eestimaal harva.»
/nginx/o/2025/01/17/16601260t1h555d.jpg)