AK KIRJANDUSKOOL ⟩ «Seitsmes rahukevad» on kui salapärane gongilöök

Viivi Luik «Seitsmes rahukevad» (1985), kujundanud Andres Tali. Foto: Read

Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» ilmus lugejate ette 1985. aastal. Ajal, mil käima oli lükatud uus venestamislaine, võimutses tsensuur ning rusuv nõukogude tegelikkus. Niisugusesse keskkonda saabus Viivi Luige romaan nagu äratav gongilöök, kirjanduslik suursündmus, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Viivi Luik asus romaani kirjutama 1982. aastal ning valmis sai teos 1984. aasta alguses. Oli omalaadne ime, et käsikiri läbis tolleaegse tsensuuri ning sai ilmumisloa – raamatus oli avalikult juttu metsavendadest ja nõukogude korra naeruväärsustest.

«Seitsmes rahukevad» on mitmekülgne ja mõneti isegi salapärane teos. Ühelt poolt on tegu ajaloolise romaaniga, teisalt ühiskonnakriitilise teosega, kolmandast küljest aga – ja ehk kõige rohkemgi – on see tulevikuromaan, mis kirjeldab elujõu võidutsemist kõigi sünguste ja raskuste kiuste.