:format(webp)/nginx/o/2022/12/11/15017680t1h01b2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/02/16393539t1hc8e6.jpg)
- Kasvanud on riikide keskuse ja ääremaa erisused.
- Julgeolekuolukord tingib uue regionaalpoliitika.
- Riiki saab läbivalt rohkem olema.
Regionaaluurijate aastakonverentsil Portos korraldas Euroopa regionaalpoliitika grand old man John Bachtler retrospektiivse sessiooni. Mis oli selle põhimure? Kui uute ja vanade Euroopa Liidu maade vaheline jõukus on ühtlustunud, siis kasvanud on riikidesisesed keskus-ääremaa erisused. Seega tuleb Euroopa senist regionaalpoliitikat oluliselt muuta, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa (SDE).
Räägitu põhjal saab käimasolevate globaalsete muutuste taustal hinnata, kas varasem kogemus pakub lahendusi või tuleb lähtuda puhtalt lehelt.
1929. aastal lahvatanud majanduskriisis kukkusid suured tööstused kokku ja kiirkorras käivitati hädaliste aitamiseks keskvalitsuse programmid. Kui ikka «mõrvatud linna» Jarrow mehed marsivad pealinna, ei jäänud muud üle. 1930ndatel sündisid keinslik majanduspoliitika ja regionaalpoliitika, mille keskmes uute töökohtade loomine: Saksamaal hakati ehitama Autobahn'e ja USAs suleti Hooveri tammiga Colorado jõgi. Järgnes veelgi tsentraalsem riigi sõjamajanduse periood.
Sõjas purustatud linnad ehitati kiiresti üles. Keinslik poliitika ja sotsiaalne turumajandus tõid mitmeks kümnendiks heaolu kasvu. Riigid sekkusid jõuliselt majandusarengusse, korraldasid ümber haldust ja investeerisid taristusse. Mahajäänud piirkondades maksti ettevõtetele peale, et nad investeeriks, rakendaks sealseid inim- ja loodusressursse ja vähendaks nii rändesurvet suurlinnadele. Seda tehti aga ülevalt alla ümberjagamisena, mis väärastas ääremaade majandusstruktuuri ja tekitas õpitud abitust. No ja nii mõneski kohas aduti, et raha sai kõvasti sisse pandud, aga tulemust pole.
1980ndatel, pärast Läänt raputanud kriisikümnendit hakati enam rääkima regioonide konkurentsivõimest. Riigi rolli kärbiti ja seda oli hea põhjendada neoliberalismi ja turule suurema vabaduse andmisega. Siin-seal detsentraliseeriti haldust ja jutlustati mitmetasandilisest valitsemisest. 2000ndatel tugevnes Euroopa ühtsuspoliitikate mõju, mis sai eriti oluliseks värskelt liitunud vaestele idaeurooplastele. Lisaks välisinvesteeringutele jäi ka euroraha kinni pealinnadesse: võimendus linna jooksmise, ääremaastumine ja regionaalsete erisuste kasv.
Ilmnes, et kõik turuvoogudesse visatud välja ei uju. Osa kante jäid maha või lausa unustati.
Ilmnes, et kõik turuvoogudesse visatud välja ei uju. Osa kante jäid maha või lausa unustati. Sealsed inimesed said kurjaks ja hakkasid uskuma populistide uskumatuid lubadusi. No ja enne kui sellele rohtu jõuti leida, näiteks soovitas Fabrizio Barca 2009. aasta raport oluliselt kasvatada kohapealseid võimekusi ja teadmisi, tulid ridamisi kriisid, sõjani välja, mis on kõik segadust veelgi kasvatanud.
2025. aasta Tartu planeerimiskonverentsil rõhutas Raivo Vare, et pole lootagi, et koroona- ja sõjaeelsed ajad tulevad tagasi. Ei tule! Milline peab siis olema järgmiste aastate regionaalpoliitika?
Julgeolekuolukord tingib riigi märksa suurema rolli kaitsevõime kasvatamisel. Protektsionism enesevarustamise tagamiseks kasvab. Ka turvakaalutlustest lähtuv energeetika ja tehaste hajutamine ning paigutamine piirist eemale. Riiki saab läbivalt rohkem olema. Kas aga ka haldust peaks tsentraliseerima, sellest juba järgmisel korral.