JUHTKIRI ⟩ Lugu olematust sõdurist

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Vene infosõja katse kukkus Postimehes läbi.
• Toimetus peab alati tausta kontrollima.
• Tehisaru hõlbustab valeuudiste tootmist.

Praegusel ajal peab ajakirjandus olema ettevaatlik, et mitte langeda süvavõltsingute, hübriidoperatsioonide või libaautorite ohvriks. Näiteks saabus hiljuti Postimehe venekeelsele toimetusele kiri naiselt nimega Maria, kelle väitel sõdis tema mees Mihhail Savenko vabatahtlikult Ukraina kaitsel ja hukkus aprillis ning nüüd küsivat Ukraina armee surnukeha lahinguväljalt äratoomise eest 2000 dollarit.

Väidetavalt maksis naine küsitud summa, kuid abikaasa surnukeha kätte ei saanud. Seejärel pöördus ta venekeelse Postimehe toimetuse poole, et jutustada oma lugu. Ehkki ta esitas toimetusele kirjavahetuse väljapressijaga ning võimalik petuskeem tundus isegi usutav, tekkis toimetusel kahtlus.

Postimees võttis ühendust Ukraina kolmanda ründebrigaadi teise kompaniiga, kus hukkunud mees väidetavalt oli teeninud. Brigaadist vastati, et Mihhail Savenko nimelist sõdurit nende nimekirjas ei ole ega ole kunagi olnud.

Ent see pole veel kõik. Kui toimetus palus naiselt mehe fotosid, siis saadud ekraanipilte vaadates meenutas «Mihhail Savenko» tuntud Vene neonatsi Aleksei Miltšakovi, üksnes saledana ja ilma otsmikuarmita. Kui ajakirjanik palus veel fotosid, saatis Maria foto, kus ta väidetavalt poseerib koos mehega relvadega ühes Tartu tuttava ettevõtja laos. See jutt osutus aga valeks: tegemist oli algupäraselt Associated Pressi fotograafi Mihhail Palintšaki reportaažfotoga, millel ukrainlased õppisid relvi käsitsema.

Niisiis oli algusest peale tegemist pettusega. Mis oli selle eesmärk? Eks ikka mustata Ukraina armeed, kes sõdib oma maa ja rahva vabaduse eest. Samalaadseid hübriidoperatsioone toimub paljudes maailma riikides, eesmärgiks mõjutada nende riikide avalikku arvamust, nii et Ukraina toetamine lõpetataks, sest nad on sulid, petturid jne –kujutage ette, küsivad isegi rahvusvahelises leegionis hukkunud vabatahtliku surnukeha kojusaatmise eest lese käest raha.

Tänapäeval peavad ajakirjanikud olema ettevaatlikud ning lugude fakte põhjalikult kontrollima, kuna esineb petulugusid, mille eesmärk on avaliku arvamusega manipuleerida.

Seesuguseid katseid on meie ajakirjanduses tehtud varemgi, enamasti küll edutult. Siiski avaldas Eesti Päevaleht 2025. aasta jaanuaris Siimo Kaasiku artikli «Russenfrei? Eestikeelne haridus on võõrandamine, mis ei paku vastutasuks midagi». Hilisemal kontrollimisel aga selgus, et tegemist oli libaautoriga, ning toimetus eemaldas artikli.

Postimees kordab siinkohal mõtet, et tänapäeval peavad ajakirjanikud olema ettevaatlikud ning seesuguste (praegusel juhul Ukraina-kriitiliste) lugude fakte põhjalikult kontrollima. Tegijal juhtub, see on selge, kuid oluline on vähimagi kahtluse korral uuesti kõik üle vaadata.

Tehisintellekt areneb kiiresti, juba on võimalik genereerida võltsitud fotosid ning panna inimesigi rääkima juttu, mida nad tegelikult rääkinud ei ole. See on proovikivi toimetustele, kes ühise meeskonnana peavad siiski suutma algallikatega ühendust võtta (nagu tegi Postimehe venekeelne toimetus) ja tõe välja selgitama.