Priit Suve: politsei peab suutma inimestele oma tegevust selgitada

Lääne prefekt Priit Suve. Foto: PP

Arvamustoimetus sai kirja õpilaselt, kes kirjeldab koolis läbi viidud karmiilmelist politseireidi ja küsib, kas need peaksid ühes õigusriigis ikka sel viisil toimuma. Postimees küsis kommentaari politseilt. Avaldame nii kirja kui sellele saadud vastuse.

Milline rõõm on lugeda nii noore inimese arutlust vabadusest. Minu kooliskäimine algas siis, kui niisuguseid küsimusi ei arutatud. Riigikord oli teistsugune. Selline, kus vabadusest ei kõneldud ning koolilapsed õiguskaitseorganitega meedia vahendusel ei suhelnud. See oli kujuteldamatu.

Õnneks oli minu kooliaeg mitmekesine, hõlmates nii sügavat Nõukogude stagnatsiooni kui ärkamisaega. Riigijuht Brežnevi matuste päev anti koolist vabaks. Tagantjärele võib lausa pentsik tunduda, kuidas oma vabadust (koolivaba päeva) kasutasin. Vaatasin ainsast eestikeelsest telekanalist riigijuhi mõningate äpardustega kulgenud matuseid.

Samal ajal jäi minu kooliaega periood, kus täiskasvanuid tabas ühtäkki võimas emotsioon, millest siiski kumas ettevaatlikkust ja mõningast hirmu. Noorele inimesele oli see kõik pisut segadust tekitav.

Politseinikuna asusin tööle äsja taasvabanenud riigis ning olen näinud vabaduse kujunemist ja sellest arusaamise muutumist ühiskonnas turvalisuse perspektiivis väga lähedalt. Ühel tõel ja hirmul põhinev riigikord oli kadunud ning inimesed käsitlesid vabadust negatiivsena (vabadus millestki) ehk vabadust reeglitest, piiridest jms.

See tõi kaasa kuritegevuse kasvu, korruptsiooni jt nähtused. Riigi või teise inimese petmine omakasu eesmärgil oli pigem tava kui erand. Praegu näeme, et vabadust käsitletakse järjest enam positiivsena (vabadus millekski) ehk vabadust kui võimalust õppida, avaldada arvamust, luua töökohti või reisida jms. Oleme hakanud mõistma, et seaduskuulekas ja (oma riigist) hooliv eluviis on edasiviiv.

Kas vabadus saab kunagi valmis? Ilmselt mitte. Teie kirjeldatud näidendist jääb mulje, et tegemist on endisest režiimist pärit korrakaitseorganiga. Kahjuks. Et mind selle lavastuse ajal publiku ega osaliste seas ei olnud, saan ainult seletada, kuidas mina vaba riigi politseid mõtestan.

Pean märkima, et nii nagu inimese elu, on ka näidend ainult hetk igavikus ning selle hetke paremaks mõistmiseks peame tundma konteksti. Ajaloolugu ja kultuuri. Aastal 1992 ei oleks meil keegi sellisest näitemängust aru saanud. Oli kool, olid õpilased, olid politsei ja politseikoerad. Kuid narko- või tubakaprobleemi sellisel kujul ei olnud. Lisak­s olid inimesed harjunud riigi käitumisega ja elanud pikka aeg­a keskkonnas, mis põhines käsul ja sunnil, hirmul ja tõemonopolil, st sel ajal ei oleks keegi sellist politsei käitumist väga imelikuks pidanud.

Praeguse ühiskonna mured ei ole lihtsalt muutunud, vaid muutunud salakavalamaks ja keerulisemaks. Üks selline probleem on seotud uimastavate ainetega, sh tubaka ja narkootikumidega. Rahva, eriti laste ja noorte tervist mõjutavad nähtused on igas korralikus riigis väga tähtsal kohal.

Mõistagi tegutseb politsei seaduse raamides. Siin ongi üks sõlmpunkte – politsei kontakt elanikega. Seadust saab täita erineval viisil. Seda on võimalik teha nii, nagu teie kirjeldatud näitemängus, aga võib ka teisiti. Demokraatliku riigi politseitegevuse aluseks on läbipaistvus ja arusaadavus. Riik, sh politsei, peab suutma oma tegevust selgitada ja arusaadavaks muuta. Kõikidel inimestel on õigus riigi tegevuse kohta aru pärida ning iga riigiametnik peab oskama oma tegevust argumenteeritult põhistada.

Kirjeldatud näitemängus puudus jutustaja osa. Puudus selgitus, mida ja miks politsei teeb. Mida see tähendab, kui koer mõne õpilase juures oma peremehele märku annab? See ei pruugi tähendada, et vääramatult on tegemist narkomaani või suitsetajaga. Politsei peab teraselt jälgima, et kellelegi asjatuid silte külge ei jää. Et inimese au ja väärikus säiliks. Et politseiniku suhe inimesega oleks korrektne ja lugupidav ning põhineks ausal ja võrdsel kohtlemisel. Demokraatliku riigi olemuse hulka kuulub avatult, läbipaistvalt, heatahtlikult ja mis peamine – arusaadavalt toimiv politsei.

Kui kunagi juhtute lugema George Orwelli raamatut «1984», siis loodetavasti jääb see teile ulmeromaaniks ning lugemisel ei taba teid äratundmishetked. Teen kõik, mis oskan, et see nii oleks.