ENE-MARGIT TIIT ⟩ Rahvastikunäitaja, mis tegelikult loeb –​ kaldume ohtlikule kursile

Eestlaste arvu tasakaal meie rahvastikus on Eesti väiksuse tõttu habras ja on väga tõenäoline, et sisserände kvoodi suurendamine selle tasakaalu paigast nihutab. Foto: Eero Vabamägi

Riigi julgeolek ei piirdu kaitsevõime, toidu- ja energiajulgeolekuga, vaid julgeolek eeldab ka riigile vajalike inimeste olemasolu ja koolitamist​ –​ otstarbekat ja stabiilset rahvastikupoliitikat, mida kergekäeliselt ei muudeta, kirjutab TÜ emeriitprofessor ja statistik​ Ene-Margit Tiit.

Üle 60 000 tööealise Eesti elaniku, kes otsivad aktiivselt tööd, on valmis kohe, kui töökoha leiavad, tööle asuma (statistikaamet). See arv on püsinud enam-vähem ühesugusena alates 2020. aastast, pigem tasapisi kasvades.

Samal ajal on riigil kavas suurendada rändekvooti, et Eestisse saaks järgmisel aastal sisse rännata senise 1300 inimese asemel ligi 4000 tööealist inimest, kes olevat Eesti majanduse jaoks hädavajalikud. Enamasti ei mõelda siinjuures sellele, et neist saavad valdavalt Eesti püsielanikud, kellele tuleb hakata õpetama eesti keelt ja olmekultuuri. Tõenäoliselt on suur osa neist sisserändajatest meile kultuuri ja kommete poolest kauged, sest lähipiirkondadeski on pigem tööjõust nappus kui ülejääk. Eesti riik võtab vastutuse nende lõimimise, laste koolitamise, usuliste vajaduste, tervisekindlustuse ja mõnekümne aasta pärast ka pensioni eest.