Lagle Parek.

FOTO: Mihkel Maripuu

Mullu sügisel seisin esimest korda koos Krista Aruga tulevase ERM­i asukohal. Tundsin sügavat rahulolu ja ülevoolavat rõõmu. Raadi loss oli tore, aga praegu oleks see väikeseks jäänud. Ja kui mõelda, et alles 20 aastat tagasi laiutas siin okupandi sõjaväe lennuväli. Kogu territoorium on nüüd puhastatud sõjaväe reostusest, tiigis on vesi puhas.

 



Olen kasvanud teadmisega, et ERM on olnud üks meie rahvusluse alustalasid. Vabariigi taastamisel mõisteti seda ja valitsusel oli kindel tahe – ERM tuleb taastada. Raadi tundus kättesaamatu unistusena, lennuvälja saatus ja reostus olid veel selgusetud. Asukoht Vallikraavi korvpalliväljakute kohal ja tollal veel etnograafiamuuseumi lähedal tundus sobiv. Ra Luhse ja Tanel Tuhali projekt oli igati põnev.

Ja nüüd teine projektikonkurss, lennuvälja ettevalmistamine muuseumi rajamiseks... Kui palju unistusi ja lootusi ning tagatipuks ka raha on järjekordselt küsimärgi all. Romantilise inimesena on see lihtsalt hingele valus, praktilise külje pealt aga tahaks teha liitmistehte, mitu kasti raha on juba kulutatud ja jälle räägime uuest projektist. Kas pole tulnud aeg alustada üldrahvalikku korjandust, nagu sajand tagasi eestlased realiseerisid oma tahet?

Viimased kümme aastat on minu ellu toonud uued rõõmud – ja need on muuseumid. Esimene kord, kui mingi uus helin tuli südamesse, oli Maarjamäel ajaloomuuseumi näituse pealkiri «Iseolemise tahe». Kui täpne iseloomustus meie ajaloole ja püüdlustele! Vähemalt läbi minu tunnete. Järgmine avastus oli mulle maanteemuuseum. Kui huvitav, kui omanäoline ja kui hariv. Loen neid kommentaare, et ERM on kaugel, kujutage ette, mitte Tallinnas. Ja mitte isegi Tartu südalinnas! Maanteemuuseum on aga hoopis Varbusel!

Tallinna turismimagnetiks saab kindlasti kohe-kohe avanev Lennusadam – ja mitte ainult välisturistile, vaid jällegi meile. Oleme ju mererahvas.  Olen seda usku, et kõige enam on meie muuseume vaja koolidele, ajaloo mõistmiseks pole paremat õpikut. Iga kord, kui loen mõnd artiklit, kus arvatakse, et ERM on liiga suur ja liiga kallis, hakkab mul kurb. Ei tohi enam edasi lükata, kaks korda oleme juba alustanud. Unistused peavad kord ka täituma. Ilma teadmiseta minevikust pole ka tulevikku.