Argo Ideon FOTO: Toomas Huik

Arenenud esindusdemokraatia alusmüür on rajatud täisealiste, otsustusvõimeliste kodanike valimisõigusele. Selle aksioomi uuristamine mõjub demokraatiale lammutavalt nagu maja vundamendi õhkulaskmine. Seepärast pole ka tulu ideedest jagada näiteks hääli inimestele laste arvu järgi või lõigata valimisiga selliselt, et otsustama pääseksid ka alaealised.




Miks seda arutatakse? Eks teinekord tõusebki ideid, mis tunduvad esmapilgul katsetamiseks põnevad, aga ei vii reaalses elus kuhugi. Seda tüüpi asju pakutakse, sest ühiskondlik tellimus värskete ja nutikate liigutuste järele on püsivalt olemas. Meenutaks samast reast kas või peaminister Laari kunagist ideed kolida Eesti administratiivpealinn üle Tartusse.

Tõsi küll on, et demokraatias ühte lõplikku ja valmis mudelit olla ei saa. Eri riigid on leidnud isemoodi lahendusi. Meil Eestis on olnud nii edukaid eksperimente (e-valimised, mittekodanikest püsielanike valimisõigus kohalikel valimistel) kui läbikukkunud katsetusi (kinnised nimekirjad Euroopa Parlamendi valimistel).

Kuid põhimõte üks inimene, üks hääl on demokraatia algosake. Ilma aatomita pole molekuli ja ilma jahuta ei saa saia küpsetada. Arvata vastupidi on võrreldav Mihhail Gorbatšovi naiivsusega, kes leidis, et on võimalik lasta vabaks ajakirjandus ning säilitada ikkagi NLKP ainuvõim.

Vaatasin igaks juhuks järele, mida ütleb selle teema kohta õpikutarkus. Mullu ilmunud kõrgkooliõpik «Poliitika ja valitsemise alused» nendib, et valimisreeglite osaks on üldpõhimõtted, millest peaks lähtuma kõik demokraatlikud riigid. Sealhulgas peavad valimised olema ausad, vabad, otsesed, salajased ning ühetaolised.

Ses kaasuses on võtmesõnaks just ühetaolisus. Demokraatlik riik ei saa olla mingi börsifirma, kus asju otsustab see, kelle käes on rohkem aktsiaid. Riik on ühtmoodi kõigi asi, kes soovivad seda oma asjana näha. Eeliste loomine ükskõik kui hea eesmärgi nimel viib suhteliselt ruttu välja sellesse Orwelli maailma, kus kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Valimisea osas on aga nii, et mingisse kohta tuleb ju piir tõmmata. 18 eluaastat on päris mõistlik koht, hoidmaks ära valimiskampaaniate imbumist kooliseinte vahele, kus tuleks tegeleda hoopis hariduse omandamisega. Ega 18 aasta piir pole ka päris õhust võetud, vaid välja kujunenud pika aja jooksul. Kui aga väita, et tegelikult on 21. sajandil inimene küps ühiskonna kõigis aspektides juba varem kaasa lööma, tulekski asja käsitleda sellisena – kas nihutame täisealiseks saamise piiri? Kui ei, siis pole põhjust puutuda ka valimisiga.