Juhan Liivi taasava(sta)mine

Raamat Jüri Talvet «Juhan Liivi luule. Mono­graafia» Tänapäev, 2012 245 lk Foto: Repro

Esmaspäeval, 30. aprillil, Juhan Liivi 148. sünniaastapäeval esitletakse Alatskivil Jüri Talveti värsket, veel trükivärvist lõhnavat monograafiat Juhan Liivi luulest. Samal päeval kuulutatakse välja järjekordne Juhan Liivi luuleauhind. Tartu Ülikooli kauaaegse maailmakirjanduse professori Jüri Talveti monograafia on läbi aegade kolmas iseseisva teosena ilmuv Liivi-uurimus.

Eelkäijateks on Friedebert Tuglase Liivi-kaanoni kehtestanud «Juhan Liiv» (1914, 1927) ja seda korrigeerinud ning käsikirjaliste allikate põhjal täpsustanud Aarne Vinkeli «Juhan Liiv» (1964). Mõlema mehega on Talvet püsivas dialoogis. Ta jälgib Tuglase kaanoniehituse mehhanismi, uurib järelvaates Juhan Liivi käsikirju, arutleb omaaegsete avaldamisvalikute ja editsiooni üle.

Talvet on nii Liivi historiograaf kui ka tekstoloog. Aga see ei tee Talveti uurimusest veel sündmust. Tulevasest sündmusest annab märku Talveti  seatud eesmärk, mille ta teose algul sõnastab küsimusena: kui eesti kirjandusvälja kohal kõrguv Juhan Liivi luulelooming on meid juba vähemalt sada aastat vaimustanud, siis «kuidas selline ime on võimalikuks saanud»?

Selle eesmärgini, st vastuseni küsimusele jõuab Talvet Liivi taasava(sta)mise kaudu. Kõigepealt avab ta eesti kirjanduskäsitlustes tänini kummitava Liivi kui «hullu geeniuse» müüdi. Lähilugemist ja filosoofilist vaatlust rakendades tõendab Talvet, et kuigi Liivi piinas vaimuhaigus (hallutsinatsioonid, paranoia ja suurushullustus), ei olnud tema luule selle korvanguks ega väljundiks, vaid ühe erakordse ande paradigmaatiline (Liiv kui eesti eelmodernismi kandja ja tema luule olemasolukesksus) avaldumine, mis tõstab ta võrreldavaks mitme teise maailmakirjanduse nimega. Liivi saatuseks polnud Talveti käsitluses mitte tema hullus, vaid sündimine ühte väikese levikuga keelde.

Euroopa kirjanduste aspektist lähenedes (Liivi mõttevälja võrreldakse mitme saksa, inglise, prantsuse, hispaania kirjaniku ja filosoofiga) avab/lülitab Talvet Juhan Liivi n-ö laiemasse ringi. See võimaldab tal epiloogis loota, et «Liivi-kaanon avardub ja nõnda saab Eesti vaimu eredaimast avaldusest senisest nähtavam «kild» maailmakultuuris». Talvet on seda koos Harvey L. Hixiga teinud ka ise, tõlkides ja kommenteerides Juhan Liivi luulet inglise keelde («The Mind Would Bear No Better», 2007).

Siinses põgusas vastukajas pole ruumi keskenduda Liivi luuletuste subtiilsetele analüüsidele, mida Talveti raamat küllusliku järjekindlusega sisaldab. Tahan vaid osutada kahele kohale raamatus, kus Talvet mitte ainult ei ava Liivi olemasoluluule fenomeni, vaid kus tema  kirjandusteadlase teritatud pilku täiendab luuletaja (kes ju Talvet samuti on par excellence) heuristiline tung. Üks on see koht, kus Talvet analüüsib Liivi pealtnäha lihtsakoelist loodusluuletust «Taline külaline».

«Vähesed Euroopa lüürikud on osanud inimest nii sügavalt kirjutada looduse sisse, nagu seda teeb Liiv,» ütleb ta selle peale. Ja siis see teine koht,  Liivi käsikirjadest kohutavate sodimiste alt leitud luuletus «Tule, öö pimedus!», mida Talvet peab Liivi olemasoluluule üheks kõige vapustavamaks tähiseks: «Tule, öö pimedus, / võta mind sülle! // Minu päike ei tunne mind, / öö jäänd mulle. // Ainust tähte sääl pole, / minul on kole. // Varja mu üle.»

Jüri Talvet on kirjutanud mitu raamatutäit uurimusi ja esseistikat Euroopa (eriti Hispaania) ja Ladina-Ameerika kirjanikest, maailmakirjanduse ilmingutest ja hoovustest. Ta on olnud tõlkija ja tõlgendaja. Eesti kirjanduse uurimiseski on ta autoriteet. Teiste autorite (Kreutzwald, Tuglas, Semper, Oras, Ivask, Viirlaid jt) kõrval näib aga Juhan Liivist olevat saanud üks tema teadlasmissioone. Monograafia Liivi luulest on Talveti särav opus magnum. Ja see on ka Liivi loomingu avamine uue sajandi lugejapõlvkondadele.      

Raamat

Jüri Talvet
«Juhan Liivi luule. Mono­graafia»
Tänapäev, 2012
245 lk