Aleksei Kelli ⟩ Kui kogukonnast ülesõitmine saab nimeks julgus

Tuulegeneraator. Foto: Tairo Lutter

ERR uudisteportaali andmetel andis Pärnu linnavolikogu loa jätkata eriplaneeringuga, mis võimaldab püstitada Põlendmaa külla kuni 290 meetri kõrguse tuulegeneraatori. Otsus sündis hoolimata 1200 inimese allkirjastatud petitsioonist, millega nõuti projektile lõppu.

Pärnu linnapea tunnustas volikogu otsust sammuna, mida «volikogu julges ette võtta». Selline avaldus tõstatab vältimatult küsimuse: mida tähendab antud kontekstis julgus? Kas kogukonna tahte eiramine ja elukeskkonna võimalik kahjustamine on tõepoolest kiiduväärt voorus või hoopis poliitilise vastutuse moonutus?

Julgus on filosoofias käsitletud kui eetiline voorus, mis väljendub suutlikkuses tegutseda moraalse õigsuse nimel, ka siis kui see toob kaasa raskusi või kriitikat. Aristotelliku käsitluse järgi paikneb julgus arguse ja hulljulguse vahel – see tähendab, et tõeline julgus eeldab ka mõõdukust, arukust ja eesmärgi eetilist legitiimsust. Kui aga julguse sildi all õigustatakse otsuseid, mis kahjustavad kogukonna õigusi, osalust ja elukeskkonda, nihkub julguse mõiste sisult tükk maad eemale.