/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/05/16/16849786t1h968c.jpg)
- Läänemere maade koostöö olgu tõeline.
- Varilaevastik tuleb peatada juba Taani väinades.
- Varilaevastik aitab Vene sõjamasinat.
Läänemeremaade Nõukogu välisministrite kohtumisele Vihulas sel neljapäeval ja reedel peavad järgnema reaalsed ja koordineeritud sammud Vene varilaevastiku tegevuse tõkestamiseks Läänemerel.
Esialgsed teated kohtumise tulemustest lubavad oletada, et Läänemere maad suhtuvad ülesandesse tõsiselt ega piirdu üksnes deklaratiivsete avaldustega. Pärast Soome ja Rootsi liitumist NATOga räägiti palju Läänemere muutumisest sisemereks, kuid värske intsident Venemaa varilaevastikku kuuluva laevaga tõi selgelt esile, et deklaratsioonidest üksi ei piisa. NATO sisemere mõiste peab sisaldama ka selgeid tegusid.
Vihula kohtumine osutas üheselt: NATO artikkel 5 ei kata kõiki hübriidohte. Just sellisesse halli tsooni Vene varilaevastik kuulubki. President Toomas Hendrik Ilvese ja Leedu endise välisministri Gabrielius Landsbergise raport rõhutab samuti, et Läänemeremaade Nõukogu peaks senisest rohkem tegelema julgeolekuküsimustega, eriti nendega, mis jäävad NATO klassikalise kaitsevihmavarju alt välja.
Venemaa hübriidoht ei ole teoreetiline. Piisab meenutada Läänemeres paiknevate andme- ja energiakaablite kahjustamise juhtumeid, millest osa leidis aset väljaspool Soome lahte. Sellised intsidendid kinnitavad, et tugevat koostööd ja reaalset tegevust ootavad kõik piirkonna riigid.
Millised võiksid olla järgmised sammud Vene varilaevastiku tõrjumiseks?
Esiteks: kiirem ja süsteemsem andmevahetus. Tõsi, luureinfo jagamisel kehtivad alati piirangud, ent praegusel juhul kaaluvad ühised julgeolekuhuvid üles igasugused salastamisinstinktid.
Koostöös Saksamaa ja Rootsiga – mõlemad samuti NATO liikmed – on võimalik luua efektiivne filter, mis ei lase halli tsooni aluseid meie vetesse. Selline koostöö oleks ära hoidnud ka hiljutise juhtumi tanker Jaguariga, mida Eesti merevägi pidi vaos hoidma.
Teiseks: ennetav tõkestamine. Tuleb takistada varilaevastiku aluseid Läänemerre sisenemast juba Taani väinas. See seab küll suure koormuse Taani peale, kuid Taani ei pea ega tohi jääda üksi. Koostöös Saksamaa ja Rootsiga – mõlemad samuti NATO liikmed – on võimalik luua efektiivne filter, mis ei lase halli tsooni aluseid meie vetesse. Selline koostöö oleks ära hoidnud ka hiljutise juhtumi tanker Jaguariga, mida Eesti merevägi pidi vaos hoidma.
Kolmandaks: rahvusvaheline koostöö hübriidohtudele spetsialiseerunud üksustega. Näiteks Briti ühendekspeditsioonivägi (JEF), kelle eesmärk ongi reageerida just sellistele hallidele ohtudele.
Neljandaks: sanktsioonide ajakohastamine ja õigusaluse tugevdamine. Venemaa varilaevastik ei ohusta üksnes mereturvalisust ja keskkonda – see toob sisse toornaftatulu, millega rahastatakse sõda Ukrainas. Euroopa Liit peab jätkama sanktsioonide karmistamist ja sulgema juriidilisi lünki, mida need laevad kasutavad.
Nagu Norra välisminister Espen Barth Eide oma artiklis märgib, on Põhjala riigid saanud kasu sellest, et nad on muutunud «baltilikumaks» – ehk reaalsemaks oma julgeolekupoliitilistes hinnangutes. Just siin peitubki probleemile lahendus: ühine arusaam ohust loob aluse uue taseme koostööle.