EDMAR TUUL ⟩ Meie tee mõistmiseni kulgeb mööda mentaalset kaldteed

Edmar Tuul Foto: Erakogu

• Kaasatus on endiselt vaid lihtsalt sõnakõlks, mitte meie igapäevane ühiskondliku elu osa.
• Kaasamine ei ole see, kui aeg-ajalt antakse kellelegi «aukülalisena» võimalus midagi öelda või teha.
• Küsimus ei ole, kas keegi pääseb lavale, vaid kas soovime, et meie lavad peegeldavad päris Eestit.

Igal maikuu kolmandal neljapäeval ehk tänavu 15. mail tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse teadvustamise päeva​. Dirigent ja kultuurikorraldaja Edmar Tuul mõtestab selle puhul, mida tähendab kaasamine ja mille poole peaksime pürgima parema ühiskonna nimel.

«Kultuur on meie olemise alus, kultuuri abil edasi antavad teadmised ja vaimsed väärtused aitavad meil säilida elujõulise ning ärksa rahvana.» – Heidy Purga, kultuuriministri aastakõne 2025.​

Ajal, mil ühiskond seisab vastakuti aina suurema lõhestumisega, on ligipääsetavus ja kaasatus rohkem kui esteetilised detailid – need on väärtusvalikud. Need määravad, kelle hääl on kuulda, kelle kohalolu on nähtav ja kelle panust peetakse väärtuslikuks. Ligipääsetavus pole heategevus! Kaasatus pole sentiment! Need on alused, millele saab ehitada kestva ja ühtehoidva ühiskonna.

Kultuur ei saa olla eesriie, mille taha me peidame need, kes ei sobitu «lavakujundusse». Kultuur peab olema peegel, milles igaüks näeb peegeldust iseendast. Kui mingi grupp inimesi jääb selle peegli servast välja, siis on katki peegel, mitte inimene. Ligipääsetavus ei ole lihtsalt väljend – see on osa meie igapäevasest normaalsusest, mis peab jõudma kultuuripoliitikasse, haridussüsteemi ja sotsiaalvaldkonda.

Praegu ei saa väga paljud Eestis osa oma rahva suurimatest kultuurisündmustest – mitte sellepärast, et nad ei taha, vaid sellepärast, et neil ei ole sinna ligipääsu. Mõnikord takistab inimest füüsiline tõke, mõnikord puudub selleks sobiv keel, mõnikord pole raha, et piletit osta, mõnikord ei sobi lihtsalt see, kuidas asjad on korraldatud. Mis kõige hullem – mõnikord öeldakse sulle otse või kaude, et sa pole oodatud. See ei ole mitte ainult selle üksikisiku valu, vaid ühiskondlik laiem probleem.​

Pillid või betoon?

Ükskord ütles minu isa, endine politsei peadirektor Harry Tuul, midagi, mis jääb mulle alatiseks meelde: «Me võiks mõne suure kahuri ostmata jätta ja tolle raha eest osta muusikakoolile mõne pilli. Anda tasuta muusikalist haridust. Võimaldada Eesti noortel olla terved. Teha sporti nii, et see ei maksaks hingehinda.» (ERR, 2005 – «Mõtõlus»: 20)

See ei olnud lihtsalt arvamus – see oli väärtuste väljendus, kus inimene ei ole ressurss või kulu, vaid väärtus ise. Ta idealiseeris tulevikku, mida ei ehitata betoonist ja eelarveridadest, vaid võimalustest, mida me anname või jätame andmata.

Kui me jätame ruumi ainult neile, kes sobituvad meie ettekujutusega «kultuurilisest ideaalist», siis jääb kultuur vaesemaks. Mitte rohkemate piletite või kallimate kontsertide võrra, vaid selle võrra, et me ei näe enda kõrval teist inimest.

Ligipääsetavus on osa sellest samast suuremeelsest mõtlemisest, kus suurus ei peitu relvades või lavakujunduses, vaid selles, kas laps saab pilli, noor psühholoogilise toe, eakas kontserdil kaasa elada ja viipleja tunda, et ta on laval just tänu oma olemusele.

Kogu tõde «kaasatusest»

Eestis räägitakse kaasavast ühiskonnast, mitmekesisusest ja võrdsetest võimalustest. Neid sõnu kirjutatakse dokumentidesse, öeldakse kõva häälega välja lavadel ja pannakse valimiskampaania plakatitele. Kuid selle kõrval saame me lugeda meediast uudist, et vaegkuuljate koori EPIK ei lubata osalema üldlaulupeole, sest nende esinemisvorm – viipekeelne laulmine – ei mahu hindamise skaalale. Sellised hetked paljastavad valusa tõe: kaasatus on endiselt vaid lihtsalt sõnakõlks, mitte meie igapäevane ühiskondliku elu osa.

Sellisel puhul ei räägi me ühe koori osalemisest. Me räägime sellest, kas Eesti ühiskond on valmis nägema inimesi lihtsalt inimestena – sõltumata nende erinevustest. Kas me suudame lahti lasta mõttemallist, mis seab normiks ühetaolisuse, ja võtta omaks suhtumise, et kedagi ei tohi kõrvale jätta lihtsalt sellepärast, et ta ei vasta standardile?

Me alles õpime üksteist nägema, mitte mööda vaatama, mitte «lubama» või «taluma», vaid tõeliselt märkama – ja ruumi tegema. Me õpime, et kuuluvus ei teki lubadusest, vaid kohalolust. Et kultuur ei tähenda ainult lavale pääsemist, vaid ka südamesse jõudmist.

Me alles õpime üksteist nägema, mitte mööda vaatama, mitte «lubama» või «taluma», vaid tõeliselt märkama – ja ruumi tegema.

President Alar Karis on öelnud: «Ühiskonnana peame sellist ühtekuuluvust veel õppima, kuni see on igapäevane ja tavaline. Sest ärme unusta – inimestena oleme kõik võrdsed. Teie, meie, nemad. See on nii lihtne. Me kõik oleme olemas.» (Ühtekuuluvuskontsert 2024)

Ja ometi – liiga sageli jääb keegi sellest «meist» välja. Mitte seetõttu, et teda poleks olemas, vaid selle pärast, et me ei vaevu tema olemasolu arvestama.

Kuni me tõrjume välja need, kelle osalemisviis ei mahu harjumuspärasesse vormi, ei saa me rääkida vabadusest ning võrdsusest. Siis on meil küll pidu, aga mitte kokkuhoidev ja tolereeriv ühiskond.

Kaasamine on tahe

Kaasamine ei ole see, kui aeg-ajalt antakse mõnele inimesele «aukülalisena» võimalus midagi öelda, arvata või teha. Tõeline kaasamine tähendab süsteemset ligipääsu ja seda toetavat mõttelaadi ja tahet igal tasandil.

Me ei vaja ainult tõlkeid ja kaldteid – me vajame ka mentaalset kaldteed mõistmiseni, et kaasamine ei tähenda võrdsust jutumärkides, mis jätab süsteemsed alused puutumata. Võrdne osalus ei tohi olla kujundlik loosung, vaid peab tähendama ümbermõtestatud arusaama sellest, kellele kultuur kuulub. Ja me kõik teame, et kultuur kuulub rahvale.

Ühtekuuluvuskontsert, mida olen korraldanud kolm aastat, ei ole sündinud heategevuslikust soovist «midagi head teha». See on vastus süsteemsele tühimikule – sellele, et meil puuduvad mehhanismid ja tahe, et teha kultuur ka päriselt ligipääsetavaks.

Ligipääsetavuse tegelik tähendus

Me räägime üpris tihti arhitektuurist ja meid ümbritsevast keskkonnast, kuid ligipääsetavus tähendab ka nähtamatuid tõkkeid, mis eraldavad meid kultuurist ja haridusest ning takistavad meid osa saamast igapäevasest tarvilikust infost.

Näiteks lapsevankriga ema, kes seisab maja kõrge ja suursuguse trepi ees ja hindab, kas ta jaksab vankrit sealt üles tassida või on tal targem lihtsalt loobuda. See puudutab noort, kes vajab vaimse tervise tuge, aga ta ei saa seda, sest see abi on talle kas rahaliselt või arstide puuduse tõttu lihtsalt kättesaamatu. See puudutab inimest, kes vaatab piletite hindu ja ta teab, et kultuur pole selle kalliduse tõttu kahjuks talle. See puudutab kogu põlvkonda eestikeelse kultuuri piirimail: viiplejaid, kes on harjunud nägema Eesti elu läbi paksu klaasi, ilma et keegi küsiks, kas nad tahavad ka lavale – hoolimata sellest, et nad ei laula häälega, vaid viibeldes.

Ligipääsetavus ei saa tähendada privilegeeritud õigust kuskil või milleski osaleda. See tähendab õiglast võimalust olla nähtav, kuuldav, olla kuulatud ja tunda, et kultuur ei ole pidu suletud uste taga valitutele.

Ligipääsetavus ei ole mugavusteenus

Oluline on mõista, et ligipääsetavus ei ole ainult ​EPIK-koori või kultuuriministeeriumi asi. See puudutab kogu riigikorraldust koos kõikide eluvaldkondadega alates ehitusstandarditest lõpetades eelarvepoliitikaga. Kui me jätame ligipääsetavuse mugavusteenuseks, nagu mulle on erinevates jutuajamistes väljendatud, siis on midagi valesti. Ligipääsetavus on osa demokraatia, sotsiaalse õigluse ja turvalisuse vundamendist. Ka ei ole ligipääsetavus ühekordne aktsioon, mida tähistatakse kord aastas 3. detsembril. See ei ole «inimeste erivajadus» – see on ühiskonna vastutus, mis ei puuduta ainult neid, kellel on praegu piirangud. See puudutab meid kõiki, sest me kõik saame kunagi vanaks.

Ärme raiska head kriisi

Lavastaja ja teatripedagoog Jaanika Juhanson tabas kümnesse, öeldes mõni aeg tagasi, et me ei tohi lasta EPIK-koori asjal mööduda lihtsalt kui ühel järjekordsel «skandaalil». See on võimalus muuta püsivalt laulupeo korralduspõhimõtteid, tõsta ühiskondlikku teadlikkust ja käivitada protsesse, mis päriselt kaasavad ja toovad muutust.

Kui ühiskond suudab ära tunda enda puudujäägid, siis ei ole see häbi, vaid küpsuse märk. Küsimus ei ole selles, kas keegi pääseb lavale – küsimus on, kas me soovime, et meie lavad peegeldavad tegelikku Eestit. Ja tegelik Eesti on mitmekesine, kuulab erinevalt, liigub erinevalt, tunneb ja mõtleb erinevalt.