/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/14/16844670t1h07d7.jpg)
- Putin ei ole veel nurka surutud, aga Istanbul saab otsustavaks.
- Euroopa Liit on pannud Venemaale surve avaldamises sisse teise käigu.
- Venemaa rahvusvahelist isolatsiooni suurendavad ka värske paavsti Leo XIV jõulised sõnumid.
Ei saaks öelda, nagu oleks Venemaa enne Istanbuli rahukõnelusi täielikult nurka surutud, kuid kindlasti on Moskva positsioon rahvusvaheliselt halvenenud. Eesti huvides on Ukraina suhtes õiglane rahu.
Hiljuti tegi Vene režiimi juht Vladimir Putin ettepaneku alustada Ukrainaga otsekõnelusi rahu saavutamiseks. Teatavasti katkesid Ukraina-Vene rahukõnelused 2022. aasta kevadel, mil paljastusid Vene sõjakuriteod Butšas.
Ehkki Venemaal on endiselt olemas Hiina toetus, tundub, nagu hakkaks Putin aru saama, et mitmed muu maailma osad ei ole Venemaa suhtes enam nii mõistvad kui varem. Nii näiteks kutsus seni pigem Vene-mõistjana tuntuks saanud Brasiilia president Lula Putinit üles Istanbuli sõitma.
Ent tähtsaim muutus suhtumises näib olevat aset leidnud USA administratsioonis. Nimelt kirjutas esmaspäevane Financial Times sellest, kuidas USA administratsioonis on hakatud vaikselt aru saama, et suurim takistus rahule pole Ukraina president Volodomõr Zelenskõi, vaid Vladimir Putin.
Kui meenutada veebruari lõpus Valge Maja ovaalkabinetis peetud sõnasõda ühelt poolt Zelenskõi ning teiselt poolt USA presidendi Donald Trumpi ja tema asetäitja J. D. Vance’i vahel, on see ikkagi suur muutus. Vahepeal on USA sõlminud Ukrainaga ka maavaraleppe, mis tähendab, et ameeriklased võtavad ukrainlasi tõsiste partneritena.
Eesti huvides on nüüd lääne pidev järeleandmatu surve Venemaale ja Moskvale mitte mingite järeleandmiste tegemine juba enne rahukõneluste algust.
Euroopa Liit pole Istanbuli rahukõnelustega otseselt seotud, kuid on selge, et alates hetkest, mil Saksamaa liidukantsleriks sai Friedrich Merz – seda vaatamata nõrgale mandaadile Bundestagis –, on Euroopa Liit pannud Venemaale surve avaldamises sisse teise käigu. Lisaks 17. sanktsioonide paketile on Euroopa Liit esitanud Venemaale ka ultimaatumi relvarahu kehtestamisega seoses.
Lõppude lõpuks suurendavad Venemaa rahvusvahelist isolatsiooni ka värske paavsti Leo XIV jõulised sõnumid Ukraina toetuseks. Leo XIV eelkäija, paavst Franciscus I polnud nii selgete sõnumitega. Oluline on siin asjaolu, et paavsti kuulab suur osa nn globaalsest lõunast, mis on seni end paigutanud Ukraina sõja küsimuses neutraalsele positsioonile. See oli aga pigem kasulik Moskvale.
Paraku valitseb Istanbuli kõneluste suhtes ka parasjagu määramatust. Putini kohalolek oleks muidugi määrav asjaolu, ent kui ta on välisminister Sergei Lavrovi piisavalt volitanud, saab rääkida vähemalt rahukõneluste algusest. Samas: kui Putinit pole, pole kohal ka Trumpi ning Moskva ei tajuks sel määral survet rahukõnelustega kuhugi jõuda.
Samas mängiks Moskva end järjest rohkem nurka, kui Istanbulis mingile lahendusele ei jõuta (või ka lahenduse otsimist ei alustata). Eesti huvides on nüüd lääne pidev järeleandmatu surve Venemaale ja Moskvale mitte mingite järeleandmiste tegemine juba enne rahukõneluste algust. Valge Maja seda üritas, aga vaatame nüüd, kuhu sellega on jõutud. Kahjuks mitte väga kaugele. Äkki võiks nüüd olla targem.