/nginx/o/2021/06/14/13847719t1hf48b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/07/15873406t1h278b.jpg)
- Venemaal on Ukrainaga raske otse rääkida.
- Minski lepped võimaldasid Moskval häma ajada.
- Putin püüab jätkuvalt Trumpiga manipuleerida.
Venemaa on läbirääkimistel suurema probleemi ees kui Ukraina, kuid ei maksa arvata, et Putin oleks Kiievi või Euroopa poolt kuidagi nurka aetud. Venemaa ei saa läbirääkimistega nõustuda, sest tunnustaks sellega Ukraina võrdväärsust ja USA ülimuslikkust, kirjutab Postimehe ja Sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.
«Ootan Putinit isiklikult Türgis,» teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kiirelt, kui USA president Donald Trump oli taas kutsunud osapooli läbirääkimistele. Osa analüütikuid ja vaatlejaid kirjeldas seda olukorrana, millest Putinil on keeruline välja tulla. See ei ole nii.
Tegelikult oleks Putinil keeruline Türki kohtumisele minna, kuid seni veel mitte sellest hoiduda. Venemaa retoorikat on juba pikka aega üles ehitatud niimoodi, et Ukraina ei olegi päris riik. Eriti massiivseks muutus seesugune rünnak 2014. aastal peale Krimmi hõivamist ning veelgi suuremaks paisus Ukrainat tõrvav ja õõnestav käsitlus kolm-neli aastat enne täiemahulist sissetungi.
Putin ei saa tegelikult USA pakutud rahuvahendamisega lihtsalt nõustuda ka seetõttu, et siis tunnistaks ta USA ülimuslikkust. Moskva ei saa näidata, et USA on globaalne administraator ja tema ei ole.
Putin on ka kultiveerinud seisukohta, et Zelelnskõi pole Ukraina legitiimne president, ning on selle narratiivi suutnud osaliselt müüa maha ka USA uuele administratsioonile. Mäletatavasti oli jaanuaris tugevalt üleval USA nõue korraldada Ukrainas valimised.
Seega ei ole Putinil kõigi eelduste järgi võimalik Zelenskõiga ühe laua taha istuda, sest seeläbi legitimeeriks ta Ukraina praegust võimu ning tunnistaks Ukraina Venemaaga võrdseks riigiks. Ta ei saa seda teha ega taha seda teha.
Probleem USAga
Moskval on ka teine suur probleem ja selleks on USA. Ameerika on küll asunud tegelema rahuvahendamisega, millises mängus Venemaa oma mängu kaasa mängib. Sellel on mitu põhjust. Venemaa soovib ka patiseisu kuidagi muuta, kuid ei saa nendel tingimustel sõda lõpetada. Ta tahab seda teha oma tingimustel. Millised need tingimused täpselt on, ei tea keegi, ka mitte Moskva ise. Põhjus on väga lihtne: kui Venemaa tõmbas oma punaseid jooni, ei soostunud ta neid avaldama. Nii on ka rahuga, sest Moskva loogika on lihtne: kui paned tingimused paika, siis võib hiljem selguda, et saanuks ka paremaid positsioone.
I spoke with the President of Türkiye @RTErdogan to discuss key details of the meeting in Türkiye, which could help bring an end to the war. I am grateful for his support and readiness to facilitate diplomacy at the highest level. We share a common view on the need for a… pic.twitter.com/BX1pw28f3x
— Volodymyr Zelenskyy / Володимир Зеленський (@ZelenskyyUa) May 12, 2025
Trupile on praegu osavalt puru silma aetud, kuid see võib muutuda, sest USA administratsioon on teatanud võimalikest uuest sanktsioonidest. Väideti, et need käivad ühte jalga ELiga, kuid enne kehtestamist ei saa selles kindel olla.
Putin ei saa tegelikult USA pakutud rahuvahendamisega lihtsalt nõustuda ka seetõttu, et siis tunnistaks ta USA ülimuslikkust. Moskva ei saa näidata, et USA on globaalne administraator ja tema ei ole. Minski lepete kattevari võimaldas olla Moskval laua taga suurena, sest toona peeti nn läbirääkimisi Ukraina ja selle mässuliste regioonide vahel. Nüüd on Venemaa üks konflikti osapool, mitte vahendaja ning see häirib Kremlit.
Kreml soovib saavutada paremat positsiooni ja samas hoida Trumpi piisavalt rahulolevana. Kuigi Moskva tahaks, ei saa ta Trumpi päris närvi ajada, sest too on ettearvamatu. See võib tähendada suuremat abi Ukrainale ja karmimaid sanktsioone.
Venemaa peab arvestama sellega, et tema laod on ikkagi suuresti tühjad. Moskva teab, et konflikt USAga ei kujutaks enesest maismaasõda, milles oleks droonidest midagigi kasu. Samas pole Venemaa unustanud, et USA ülekaal õhus ja võime luureandmeid koguda on praeguses olukorras äärmiselt ohtlik. USAga ei ole võimalik teha väikeste gruppidega lauprünnakuid nagu Ukrainas.
Minski lepete kattevari võimaldas olla Moskval laua taga suurena, sest toona peeti nn läbirääkimisi Ukraina ja selle «mässuliste regioonide» vahel. Nüüd on Venemaa üks konflikti osapool.
Praeguseks on teada, et Zelenskõi sõidab Türki, isegi kui pole selget vastust, kas seda teeb ka Putin. Tõenäoline on, et sinna ei sõida ei Putin ega ka Trump. Sellest hoolimata võib mingi muutus või nihe aset leida, kuid milline see olema saab, selgub juba nädala lõpuks.