/nginx/o/2023/06/20/15403013t1hd432.jpg)
/nginx/o/2025/05/09/16831364t1h32df.jpg)
- Eriti suureks murekohaks on viimasel ajal kujunenud maksupoliitiline ebastabiilsus.
- Noori peletavad maaelust eemale konkreetsed ja lahendamata praktilised takistused.
- Nii saame hakata ehitama riiki, kus maapiirkond ei ole pelgalt ääremaa, vaid elamisväärne valik.
Ilusad sõnad maaelust ei kaalu üles kehva ühendust, laenuvõimetust ja kalli hinnaga juhtmeid, kirjutab põllumees Valmar Haava (Eesti Keskerakond).
Intervjuus Maa Elule räägib värske regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras poliitikule omaselt ladusalt maaelu tähtsusest ja sellega seotud väljakutsetest. Ta ei eita, et elu koondub linnadesse ja et inimesi ei saa maal elama sundida. Samas mõistab ta hästi, et Eesti-suguses väikeses ja hajusa asustusega riigis ei ole meil luksust lubada, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut lihtsalt hääbub.
See, et minister on esimese ametikuuga jõudnud kõik maakonnad läbi sõita ja kohalikelt inimestelt tagasisidet koguda, on kindlasti tänuväärne. Aga need, kes on aastaid maal elanud või seda kaalunud, teavad, et pelgalt heast tahtest ja mõistmisest ei piisa. Ilusad sõnad maaelu olulisusest ei aita, kui inimene ei pääse maalt tööle, kui puudub kiire internet, kui liitumine elektriga maksab rohkem kui maja ise, ja kui pank keeldub laenu andmast põhjendusega, et turuhind piirkonnas on null.
Automaksu tulemus – pere jääb linna
Eriti suureks murekohaks on viimasel ajal kujunenud maksupoliitiline ebastabiilsus – olgu tegemist automaksu või käibemaksu ja tulumaksu tõusu tähtajatuks kuulutamisega peaministri poolt. Iga uus maksukava või eelnõu visand, mis tuleb poliitilises peataolekus n-ö lauale panna, tekitab ebakindlust nii inimestes kui ettevõtjates. Just maal tegutsevad väikeettevõtted, talunikud ja teenusepakkujad on need, kellel puudub puhver järskudeks muutusteks. Kui nad ei tea, millised maksud kehtivad poole aasta pärast, ei julge nad palgata uut töötajat, osta uut traktorit ega ehitada uut kodu.
Isegi kui perel juhtub olema kaks autot, siis lisandunud automaksu tingimustes muutub paljudele peredele sõidukite ülalpidamine liiga suureks koormaks.
Mõtleme korraks noore pere peale, kes tahaks linnamüra eest maale kolida. Neil on unistus väiksemast koolist, rahulikust elukeskkonnast, oma aiast. Nad leiavad vana talukohaga krundi, aga selgub, et elektriliitumine maksab 25 000 eurot – rohkem kui nende säästud kokku. Internet? Parimal juhul mobiilne, kuid töö tegemiseks ebastabiilne. Pank ei anna kodulaenu, sest tagatisväärtus piirkonnas on liiga madal. Lähim lasteaed on 30 minuti kaugusel, aga buss ei käi ja kaht autot perel ei ole. Ühe autoga aga ei pääse kogu pere liikuma, sest päevane logistika töö-kool-huviringid nõuab hoolikat planeerimist. Ja isegi kui perel juhtub olema kaks autot, siis lisandunud automaksu tingimustes muutub paljudele peredele sõidukite ülalpidamine liiga suureks koormaks. Kuid autota maal elu ei toimi ja kui sõiduvahendit enam lubada ei saa, on tulemus selge – pere jääb linna.
Sarnaseid lugusid kuuleb kõikjal. On selge, et noori ei peleta maaelust eemale mitte kartus tööd teha või hirm lehmalõhna vastu, vaid konkreetsed ja lahendamata praktilised takistused. Miks ei ole praeguseni toimivat riiklikku mehhanismi, mis toetaks hajaasustuses eluaseme arendamist, sealhulgas ka laenugarantiide või liitumiskulude kompenseerimise kaudu? Miks ei investeeri riik päriselt kogu Eestit katvasse digitaristusse? Ja miks ei ole jõutud selleni, et ka väiksemas vallas võiks buss käia rohkem kui kord nädalas?
Sõnamurdlik Reformierakond
Minister Terras mainib, et Eesti põllumehed on innovatiivsed ja töökad. Kahtlemata, just maaettevõtjad on need, kes suudavad kohati nullist üles ehitada toimiva majapidamise, kaasata pere, luua kogukonnale töökohti ja panustada rohkem, kui keegi neilt küsib. Aga üksi ei saa nad hakkama. Kui me räägime, et maaelu on meile oluline, peame seda toetama rohkem kui lihtsalt pressiteadetes ja plaanides. Riik ei pea sundima kedagi maale kolima, aga ta peab tegema selle võimaluse realistlikuks.
Selles valguses on ministri plaanid – toetused põlvkonnavahetuseks, loomade heaolu suurendamine ja bürokraatia vähendamine – küll lootustandvad. Aga need ei jõua inimeste igapäevaellu, kui me ei murra läbi suurt seinast, milleks on ligipääsetavus, elukeskkond ja võimalused. See tähendab tõsist tööd sidevõrgu arendamisel, eluaseme kättesaadavuse tagamisel ja kohaliku teenusvõrgu taastamisel.
Riik ei pea sundima kedagi maale kolima, aga ta peab tegema selle võimaluse realistlikuks.
See tähendab ka stabiilset maksukeskkonda ehk põhimõttelist kokkulepet, et protsente ei muudeta iga mõne kuu tagant. See võimaldab inimestel ning ettevõtetel oma elu ja tööd pikemalt planeerida. Kui Terras soovib, et tema ametiaeg ei jääks lihtsalt järjekordseks vahetuseks Eesti poliitika tõmbetuultes, siis peab tal olema julgust nende teemadega kohe ning jõuliselt tegeleda. Vaid nii saame hakata ehitama riiki, kus maapiirkond ei ole tühipaljas ääremaa, vaid elamisväärne valik.