PHILIPPE JOURDAN ⟩ Ühest paavstist teiseni

Paavst Franciscus tundis Roomas Püha Peetruse väljakul isa Pedro ära ja süleles oma argentiinlasest kaasmaalast, kes on alates 2011. aastast tegutsenud vaimulikuna Eestis. Foto: Erakogu

25. aprillil olin Peetruse väljakul Paavst Franciscuse matustel. Sadu tuhandeid inimesi oli kohale tulnud viimaseks kohtumiseks Franciscusega. Oli väga liigutav näha, kuidas igalt poolt maailmast oli tulnud nii katoliiklasi kui erinevate riikide esindajaid väljendama viimast korda oma austust Pühale Isale. Nende seas samuti Eesti Vabariigi president Karis, meenutab Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Kuigi mina seda ei näinud, näitas maailma meedia üllatavat pilti, kus Ameerika ja Ukraina president arutasid omavahel olulisi teemasid Peetruse kiriku sees, kuigi kumbki ei ole selle kiriku liige. See muidugi ei tähenda, et kirik otsustaks riikide asju, vaid et riigipead ise saavad aru, et nad ei saavuta rahu, kui nad unustavad asjaolu, et inimene on eelkõige moraalne ning religioosne isik.

Aja möödudes saame üha paremini aru, kes paavst Franciscus on olnud päriselt. Paavst Franciscus ei olnud sugugi liberaalne revolutsionäär, nagu mõned vahel on teda kirjeldanud, vaid ta on hoidnud muutumatult ning on kinnitanud kirikuõpetuse tõdesid, mis tänapäeval tunduvad – isegi kõvematele konservatiividele – ranged, nagu näiteks abielu lahutamatus mehe ja naise vahel või katoliku preestrite tsölibaat. Aga teisest küljest, ta alati soovis, et Kiriku roll ei piirduks õpetuse jagamisega oma liikmetele, vaid et ta jõuaks iga inimese juurde, isegi selle inimese juurde, kes elab kaugel kirikust või religioonist või selle inimese juurde, kes ei ela vastavuses Piibli õpetusega.