:format(webp)/nginx/o/2022/03/18/14433244t1h68e1.jpg)
/nginx/o/2023/06/02/15365716t1h30cf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/03/13320305t1h458f.jpg)
Diplomaat ja väliskommentaator Harri Tiido räägib video podcastis uuest maailmakorrast, impeeriumide tulevikust ja Eesti võimalustest nendega hakkama saada. Jutuajamise täispikka versiooni saavad Postimehe tellijad kuulata ja vaadata siin kokkuvõtva artikli juures.
Mart Normet:
Harri, ütle palun alguseks, kas sina saad aru, mis maailmas toimub.
Harri Tiido:
Mitte päris. Mõningatest asjadest saan, mõningatest taustadest võib olla ka, aga ega keegi ei mõista täpselt, mis toimub.
Mart Normet:
Räägime maailmakorrast - kas see on muutumas?
Harri Tiido:
Maailmakord muutub kogu aeg. Nagu loodus, nii ka ühiskondlik kord liigub edasi mingis suunas.
Arvan, et praegu oleme üsna põhjalike muudatuste keskel, ja eelkõige ma näen seda mitte niivõrd Venemaa ja sõja pärast Ukrainas, vaid Ameerika Ühendriikide käitumise tõttu. Ühiskondlikud arusaamad maailmast muutuvad halvas suunas. Minu arusaamise järgi on Trumpil ja tema meeskonnal selline arusaam, et kui sõda puhkeb, on alati süüdi nõrgem pool, sest ta ei andnud alla kohe. See tekitabki olukorra, kus justkui tugevatel on õigused ja nõrkadel ainult kohustused.
Mart Normet:
Kas Ühendriikide käitumisest on võimalik aru saada?
Harri Tiido:
Mingitpidi on, kuigi ma ei ole kindel, et Trump on see, kes tegelikult juhib asja. Võimalik, et taustal on hoopis teised jõud, kellel on hoopis muud huvid.
Ma pigem jälgiksin J.D. Vance'i, kes minu arvates on selline kreatuur - loodud kellegi poolt. Vance on tegelikult Peter Thieli tehtud.
Mart Normet:
Mida see tähendab?
Harri Tiido:
Nad olid isegi ühes firmas. Thiel investeeris ka Vance´i firmasse ja mingil hetkel Thiel leidis, et tal on vaja poliitikut ning pakkus Vance´ile poliitikasse minekut ja tegi rekordilise valimiskampaania – 15 miljoniga tegi temast senaatori. Tundmatu inimene tuli, nagu ta ise kirjutas oma raamatus Hillbilly (Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis – toim): maapoiss, kes ilmus kuskilt, läks tehnikamaailma, sealt poliitikasse, kohe sai hääled, valiti senatisse jne.
Niipalju kui ma tean, siis ühel õhtusöögil Floridas, kus olid ka Trump ja tema miljardäridest rahastajad, öeldi talle, et asepresidendi kandidaadiks tuleb võtta Vance. Ette vaadates ongi Vance tõenäoliselt see järgmine jõud. Muidugi me võime öelda, et tulevad ju valimised ja rahvas võib teistmoodi arvata, aga ma olen mitu korda tsiteerinud Rein Taagepera intervjuud Sirbis, kus ta ütles, et ta ei usu, et Ameerikas tuleb enam ausaid valimisi. Inimesed ei jälgi enam nii palju erakondi, kuivõrd jälgivad oma kõlakodasid, kaaslasi sotsiaalmeediarühmades. Palju sõltub sellest, kelle käes on platvormid, kes koostab algoritme – see saab ebasobivaid kandidaate kõrvale tõrjuda, sobivaid kandidaate esile tõsta ja valijate arvamust mõjutada.
Mart Normet:
See on tegelikult fakt. Neil inimestel, kes on kritiseerinud Elon Muski, nende sõnumite levi ulatus langes X-i keskkonnas. See on New York Timesi statistika. Tundub ulme.
Harri Tiido:
Pigem nagu düstoopia. Vimasel ajal oleme näinud üha rohkem utoopiaid, antiutoopiaid, düstoopiaid, ka ilukirjanduses. Kuna inimeste tähelepanu ulatus muutub järjest lühemaks ja ennustamine muutub samuti lühemaks, me ei tea, kuhu kõik areneb, siis kaugemale saab mõtelda ainult ilukirjanduslikul moel, kujutades ette mingit sündmust, ühiskonda. See omakorda omab tagasimõju inimesele. Keegi ei hakka pikki plaani tegema.
Poliitikud mõtlevad valitsemise tsükli ulatuses, neli aastat. Ja selles mõttes on täitsa huvitav vaadata, kui tehakse mõnikord plaane 20 aasta peale, ka NATOs. Kuidas saab plaane teha, kui me ei tea üldse, mida meil vaja on - kui meil üldse enam midagi vaja on.
Mart Normet:
Ka kõik kliimaplaanid on pika vinnaga.
Harri Tiido:
Kliimamuutused näitavad inimestele samuti, et tulevik on ebakindel. Kui räägitakse, et vesi tõuseb nii mitu meetrit, kõik vaatavad: selge, minu linn on läinud, unustame ära. Kolin kuhugi mujale, mis mõttega me siin midagi arendame, ma ei hakka siia mingit tehast ehitama, firmat arendama, ma lähen kuhugi kõrgemale kohale.
Mart Normet:
Hüppame Trumpi ja Vance´i juurde tagasi. Trumpi e-poes on müügil müts «Trump 2028». Ma saan aru, et 2028 tema ei pruugi enam presidendiks saada, kuigi ta on mänginud mõttega, et küll kuidagi ikka saab nihverdada. Aga see on siis pigem Vance´ile tehtud koht?
Harri Tiido:
Võimul on selline omadus, et sellest on väga raske lahkuda. Trump võib mõtelda nagu Putin, et ta tahabki olla igavesti, kuni väljakandmiseni, president. See on teoreetiliselt võimalik. On isegi läbi kaalutud, kas muuta põhiseadust või näiteks kandideerida asepresidendina Vance´i juures ja Vance annaks võimu uuesti üle. Ta ise küll hiljuti ütles ühes intervjuus, et ta tegi nalja, kui ta rääkis kolmandast ametiajast.
Mart Normet:
Aga see tänase päeva loogika on siis see, et tuleb selline vana tank nagu Trump, lõhub kõik ära ja siis saavad uue maailmakorra loojad ehitada uue energiaga sellist maailma, nagu nad tahavad.
Harri Tiido:
See võibki olla, miks Trumpil võimaldati võimule tulla: tema ülesanne on plats puhtaks teha ja siis tuleb järgmine, kes hakkab midagi ehitama.
Korraks tuleme Venemaa juurde. Kui Putin räägib kuidagi malbelt tuumarelvast: näiteks rääkis ta ühes pikas intervjuus Vene televisioonis, et me ei tahaks tuumarelva Ukraina vastu kasutada. Siis tuleb Medvedev, kes lärmab, et kõigile tuleb tuumakaigast anda ja Šoigu ütleb ka, et me oleme kohe valmis virutama. Üks räägib malbemalt, tegelikult on samasugune tõbras. Hea politseinik ja halb politseinik. Praegu võib-olla on Trumpi ülesanne olla see halb politseinik, kes laamendab, kõik ära lammutab, siis tuleb järgmine inimene ja võtab natuke tagasi: siin olid väikesed ülepingutused, me tõmbame pisut tagasi, käitume viisakamalt ja kõik mõtlevad, et oi kui lahe kutt.
Mart Normet:
J.D. Vance on ka maailmavaate mõttes selgelt programmilisem kui Trump. Trump on ikkagi rohkem selline diilide mees.
Harri Tiido:
Trump saab paljudest asjadest aru omal moel. Ma ei ütle, et ta ei saa aru. Arvan, et ta ei vaeva ennast ka liiga palju detailidega. Nagu ta ise on öelnud, et ta on kinnisvaraärimees ja teeb diile. Kohtumisel Kanada peaministri Carneyga ütles ta, et ma olen kinnisvaraärimees, ma saan aru ainult tehingutest. Mille peale Carney väga hästi vastas talle, et siis te peaksite teadma, et mitte kõik kinnisvara ei ole müüdav.
Mart Normet:
Kui küsime, mis meist saab, siis sellele peab eelnema küsimus, mis saab Ameerika Ühendriikidest, sest nemad on meie kõige suurem julgeoleku garant seni olnud. Kui seal läheb midagi nihkesse, siis võib ka meil sama juhtuda.
Harri Tiido:
Võib, aga ma arvan, et me ei peaks selle peale liiga palju lootma, et Ameerika jääb julgeoleku garandiks. Peaksime pigem harjutama ennast mõttega, et seda ei ole enam. Selles mõttes oli Kaja Kallasel õigus, kui ta ütles, et vabal maailmal ei ole enam liidrit, et see koht on tühi. Ja me peaksime harjutama end mõttega, et MAGA – Make America Great Again – ei tähenda seda, vaid tähendab Make America Go Away.
Mart Normet:
Kas Biden oli vaba maailma liider?
Harri Tiido:
Ameti poolest ta seda oli jah, ta oli muidugi nõrgavõitu, olgem ausad. Aga isolatsionismi meeleolusid on varem ka olnud, näiteks Obama ja Clintoni ajal.
Sellel on oma hind – kui sa tahad olla liider, siis sa pead midagi tegema ja võibolla ka kulutama. Aga kui sa ei taha olla liider, siis ära tee seda, kuid siis harju selle mõttega, et keegi ei vaata sinu poole alt üles. Ameerikal on praegu liidri roll selles mõttes ka, et dollar endiselt on maailma reservvaluuta, aga ta ei pruugi selleks jääda, sest Trump on andnud tubli panuse sellesse, et dollari rolli nõrgendada ja kui juba näiteks enam ei osteta USA riigi võlakirju.
Mart Normet:
Kas sa oled lugenud Project 2025 – kas see ongi nüüd Ameerika uus suund? (Project 2025 on konservatiivse mõttekoja Heritage Foundationi poliitikasoovituste kogumik presidendile – toim.)
Harri Tiido:
Midagi olen vaadanud, aga see on 900 lehekülge. Ameerika uut suunda ilmselt ei ole keegi sõnastanud.
Mart Normet:
Räägitakse ju igasugustest mõjuisikutest kaadri taga.
Harri Tiido:
Ma tõin välja Peter Thieli ja võibolla veel mõned tegelased Silicone Valleyst, aga ma arvan, et see kujuneb töö käigus. Praegu toimub seniste struktuuride lammutamine ja siis alles saame näha, millises suunas liigutakse. Ja võimalik, et praegu lastakse Trumpil ebaloogilist käitumist arendada just selleks, et jõuda mingisugusse järgmisse etappi.
Mart Normet:
Kas Curtis Yarvini mõtteid oled lugenud? Seal on palju tumedaid mõtted ja sarnast sellele, mis praegu toimub.
Harri Tiido:
Tal on oma roll olemas, kuigi ta on Trumpi kohta väga räigelt ütelnud omal ajal. Aga kui oli Trumpi ametisse astumise tseremoonia, õigemini ball, siis oli Yarvin seal mitteametlik aukülaline. Varem peeti teda friigiks, ta oli niivõrd radikaalne. Aga tihti on nii, et tänased radikaalsed ideed on võibolla kesktee homme ja täielik normaalsus ülehomme.
Mart Normet:
Kas kogu sellest uuest maailmakorrast võib ka midagi head Eesti jaoks välja tulla?
Harri Tiido:
Mõningad asjad, eelkõige näiteks julgeoleku vallas. Näiteks see, et paljud riigid püüavad üha rohkem loota iseendale. Näiteks ameeriklased püüavad tuua tootmist kodumaale. See on küll globalismi vastane logistikaahelate lõhkumine ja majanduslikult ebaloogiline, aga teisalt – kui riikidevahelised suhted muutuvad selles suunas, et nõrgad ainult kuulavad ja tugevad määravad, siis võibolla oleks mõttekas, et igaühel oleks minimaalne enese ülalhoidmise võimekus. Julgeoleku mõttes on see kasulik. Miks soomlastel on enese varustatus nii hästi arenenud? Sellepärast, et nad said Talvesõja ajal aru, et keegi neile appi ei tule. Sellest ajast alates neil on psühholoogiline trauma läbi põlvkondade. Nad kogu aeg arvestavad võimalusega, et kui midagi juhtub, võib see tähendada, et me oleme üksi. Eesti peab täpselt samuti arvestama võimalusega, et me saaksime hakkama ka üksi olles. Kui me selleks valmistume, siis on meil igal juhul palju lihtsam suhelda ka teistega, kuna meil endal on mingi baas olemas. Nii näitame, et me ei lähe nõudma, et teised peaksid meid ülal hoidma.
Ja loomulikult kujunevad siin ka teistsugused konfiguratsioonid rahvusvahelistes suhetes. Keegi ei ole öelnud, et NATO ja Euroopa Liit on määratud raamid ja ainult nendes raamides saab tegutseda. Me näeme juba praegu tahtekoalitsioonide teket.
Mart Normet:
Tahtekoalitsioonidest rääkides – Eesti võiks ju tahta olla igas sõbralikus koalitsioonis, aga kas meid tahetakse?
Harri Tiido:
Me peaksime muutuma huvitavamaks. Ega muidu ei räägita Balti riikidest, aga samas öeldakse eraldi Soome. Või et Balti riigid ja Poola. Balti riigid on nagu üks.
Mart Normet:
Kus see mõte kõlab? Koridorides?
Harri Tiido:
Ei, see on isegi artiklites tihti. Kunagi nõuka ajal ma töötasin rahvusraamatukogus ja meil oli kolme Balti riigi rahvusraamatukogude igasuvised ühiskohtumised, kus põhitegevus oli küll õhtul laua taga istuda. Eestlased ja leedulased jõid vaikselt ja arutasid, kust kohast seda Lätit peaks jagama, sest lätlased olid jälle magama näinud. (naeravad – toim.)
Mart Normet:
Kas see tähendab, et peaksime ka Eestis mõtlema rohkem just nimelt Balti ühtsuse peale ja et kindlasti üks tahtekoalitsioon olekski need kolm Balti riiki?
Harri Tiido:
Mõnes mõttes vast küll, aga Põhja-Balti formaat NB8 on tegelikult väga paslik. NB8-le ma paneksin heameelega juurde meelega Poola.
Mart Normet:
Mis on NB8?
Harri Tiido:
Nordic Baltic 8 tähendab viit Põhjamaade ja kolme Balti riiki. Poola tõuseb ja nad arendavad oma sõjalisi võimekusi väga intensiivselt ja neil on täitsa omad plaanid. Nüüd, kui Saksamaa uus liidukantsler Merz läks esimesele visiidile Pariisi ja arutatakse kaitsekoostöö tugevdamist ja kaksiktelje moodustamist, siis Poola näeb ennast seal kolmandana. Võiksime Poolat täiesti toetada, aga samas, mingis teises konstellatsioonis oleks ka meie regiooniga koos. Poola on ka ju Läänemeremaa, aga ta ei ole kunagi mere poole vaadanud, ta on alati vaadanud maa poole. Kõik need jagamised on teda merest eemal hoidnud ja sellepärast on Poola alles nüüd hakanud käituma kui Läänemere riik.
Mart Normet:
Sa oled olnud suursaadik nii Poolas kui Soomes, ehk siis justkui nagu nendes äärimistes punktides, mis siin Baltikumi laiendavadki. Kas selles mõttemaailmas, väärtusruumis on midagi ühist ka?
Harri Tiido:
Leedu loeb ennast Balti riikide liidriks, kuna tal on kõige pikem ja võimsam ajalugu, ta on kõige suurem. Ja Leedul on aegajalt kalduvus langetada otsuseid ilma meie käest küsimata. Mäletan, et seoses Rail Balticuga oli olukord, kus arutati, kuidas seda suure kiirusega raudteed ehitada. Järsku saime teada, et leedulased on poolakatega allkirjastanud juba lepingu, et nad uuendavad mingisuguse raudteeliini omavahel ja et seda võib hiljem ühendada ka Rail Balticuga – ta pole küll sellise kiirusega ja on mõeldud kaubaveoks jne. See on selline fantoomvalu kõikidel endistel suurriikidel ja Leedu on olnud suurvürstiriik. Ühesõnaga, nendel riikidel, kes on suured olnud, on pidevalt kalduvus hakata uuesti – kui mitte kaardi peal, siis vähemalt hinges – suureks. Suur-Ungari vaevab neid siiamaani, Rumeenia praegune, populistliku kalduvustega presidendikandidaat on öelnud, et Moldova tuleb taas liita Rumeeniaga. Poolakatel on rahvuslik trauma – kolm Poola jagamist. See tähendab, et nendele on ülekohut tehtud. Kujuta ette nüüd suure egoga inimest, kellele tehakse ülekohut, peab ta seda surmani meeles. Selles mõttes ka näiteks Trump arvab, et on suur inimene, tal on nii suur ego, et ta peab kõiki solvanguid väga kaua meeles ja maksab kunagi kätte.
Mart Normet:
Sellepärast meil ongi väga raske siin Eestis aru saada suurtest riikidest, sest me ei ole mitte kunagi impeerium olnud ja oleme väga harva ajaloos kedagi teist rünnanud.
Harri Tiido:
Me oleme teisest puust. Ka rootslastel ei ole seda suuruse tagaajamist. Võibolla on nad selle maha surunud. Sakslased on seda teadlikult maha surunud. Samas me peame arvestama ühe probleemiga või arengusuunaga: võibolla me liigume tagasi impeeriumite poole. Venemaa on impeerium ja muide, Ameerika Ühendriigid on ka impeerium.
Kui võrdleme ajalugu, kuidas tekkis Vene Impeerium ja kuidas tekkisid Ameerika Ühendriigid, siis seal on sarnasusi. Ühel puhul oli tegemist liikumisega ida poole, kus tee peal tallati jalge alla kõik kohalikud rahvad, anastati nende maad kuni Vaikse ookeanini välja. Teiselt poolt liiguti idarannikult lääne suunas, hävitades teel olevaid indiaani hõime, põlisrahvaid ja võttes ära nende maad.
Kuni Venemaa jääb impeeriumiks, jääb ta ka ohuks. Seal on ainult üks võimalus… Praegu Londonis töötav vene ajaloolane Sergei Medvedev on kirjutanud raamatu Venemaa sisemisest dekoloniseerimisest.
Mart Normet:
Mis see tähendab?
Harri Tiido:
See tähendab, et tegelikult kõigil, näiteks rahvusvabariikidel oleks õigus oma riik kujundada. Aga mitte ainult et etnose põhjal, vaid ka territoriaalselt. Ma toon mõne näite ühelt sündmuselt. Seal oli üks inimene Novosibirskist, teine Kaliningradist. Esimene ütles, et ta on rahvuselt venelane, aga ta ei ole moskoviit. Ta käis esimest korda Venemaa lääneosas, kui ta oli üle 30 aasta vana. Ta ütles, et minu identiteet on Siber ja et siin peaks olema Siberi Vabariik, sest nad on absoluutselt erinevad sellest venelasest, kes elab Moskvas. Kõige parem näide oli muidugi Kaliningradist, kus oli juba mõnda aega tagasi liikumine, et moodustada Kaliningradis Balti Vabariik, n-ö neljas Balti vabariik. Üks tegelane seal selgitas, et tema on põliskaliningradlane, tal on Kaliningradi identiteet. Ta on seal juba «väga kaua» elanud, ta on seal sündinud ning tema vanemad kolisid sinna juba 1970-ndatel. Aga nüüd sõitsid siia kokku igasugused venelased, ütles ta. Tuleb välja, et venelane, kelle vanemad jõudsid sinna 70-ndatel süüdistab nüüd venelasi, kes praegu tulevad, et kuradi venelased.
Mart Normet:
Mida see praktikas tähendaks, kui Venemaa killustub. See oleks ju lõputu sõda?
Harri Tiido:
Miks ta peaks sõda olema? Seda läänes kogu aeg kardetakse ja öeldakse, et ärge rääkide sellest. Meenutame nõuka riigi lõppu. Sama jutt oli läänes: ärge loksutage paati, ütles kodanik Bush, seal on tuumarelv, tekivad sõjad jne. Tegelikult läks kõik suhteliselt hästi. Sama oleks ka Venemaa puhul. Võtame Sahha vabariigi, Jakuutia. Neil on ju omal kõik olemas. Kuid praegu on nii, et kõik nende tulu läheb Moskvasse. Ja Moskva jagab tagasi nii palju, kui heaks arvab.
Mart Normet:
Kui Nõukogude Liit lagunes, siis meie tulime sealt välja võitjana, olime Läti ja Leeduga ilmselt kõige suuremaid võitjaid. Kas ülejäänud tulid ka võitjana välja?
Harri Tiido:
Ma arvan, et pikas plaanis ikka. Tegelikult see on rahvuslikku eneseteadvuse jaoks oluline.
Mart Normet:
Täna näeme, et suurem osa libiseb Vene mõjusfääri tagasi.
Harri Tiido:
Keda silmas pead?
Mart Normet:
Kasvõi Armeenia, Gruusia, Kasahstan...
Harri Tiido:
Kasahstani jätame kohe kõrvale. Nad ei libise tagasi. Nad on tegelikult libisenud väga palju eemale, rohkem kui arvati. Kas või näiteks tähestiku vahetamine ladina tähestiku vastu. Põhja-Kasahstan on valdavalt venekeelne ja Venemaal on olnud neid, kes on öelnud, et Kasahstan tuleb ühendada Venemaaga, nii et seal on konflikti idu on sees. President Kasõm-Žomart Tokajev mängib kogu aeg seal vahel.
Muidugi on nad kasutanud olukorda selleks, et lihtsalt raha teha, kuna nende kaudu liigub kolmandatest riikidest päris palju kaupa. Neil kasvas esimese sõja-aastaga elektroonika ja tehnoloogia müük Venemaale umbes 700%. Järsku tuli välja, et kasahhid toodavad arvuteid ja mikrokiipe.
Kesk-Aasias on pigem tõmme natukene Hiina suunas, kuna Hiina pakub rohkem kui Venemaa. Kasahstan vaatab ka tegelikult Hiina suunas. Mis puutub Armeeniat siis armeenlased on väga majanduslikult mõtlevad inimesed. Nad kindlasti ei taha uuesti liituda, nad isegi selle SRÜ osas on pehmelt öeldes kuskil ääre peal. Ja Gruusias on suur raha mänginud oma rolli. Kaukasuses mängis raha juba nõuka ajal olulist rolli, need tegelased mõtlevad alati rahale.
Mart Normet:
Nii et kui Venemaa peaks killustuma, siis võib minna isegi hästi?
Harri Tiido:
Venemaal harilikult ei toimu muudatused evolutsiooniliselt, vaid revolutsiooniliselt. Aga võiks ju olla näiteks Ingeri vabariik teisel pool piiri, Pihkva vabariik, Novgorodi vabariik,Karjala vabariik. Saaksime suhteid arendada, kaubavahetust arendada, poleks mingit probleemi. Novgorodis, muide, kunagi on olnud suhteliselt demokraatlik vabariik, aga Venemaa hävitas selle.
Mart Normet:
Väga tore, me saaksime Eurovisioonile mõned lähemal asuvad riigid juurde! Aga kas ei ole niimoodi, et demokraatiat jääb maailmas proportsionaalselt vähemaks?
Harri Tiido:
Proportsionaalselt jääb, demokraatiaindeksid näitavad, et tegelikult demokraatiad tõmbuvad kokku ja autokraatiad laienevad. See on võibolla paralleelne protsess. Tegelikult ajaloos on impeeriumid valitsemisvormina olnud ju palju kauem kui demokraatiad. On olemas erinevad demokraatiad. On olemas ka valitav autokraatia, mida valitseja ise nimetab demokraatiaks, kuna ta käib valimistelt regulaarselt läbi. Venemaa ütleb ka ju, et ta on demokraatia.
Me ei tea, mis suunas läheb Ameerika Ühendriikide areng. Võibolla seal tekib samuti juhitav demokraatia. Küsimus on, kes on see juht.
Mart Normet:
Ühe juhiga demokraatia? Kas see ei ole absurdne?
Harri Tiido:
Ei, kui see juht on valitav, vormiliselt. Sõltub, kuidas nimetada. On olemas sisu ja on olemas vorm. Nad võivad jätkata riigi demokraatlikuks nimetamist, aga siin sõltub sellest, kes seda riiki juhib ja kuidas sinna jõutakse. Alati on demokraatia kohta öeldud, et ta ei ole kõige parem vorm, aga paremat ei ole. Ja ma arvan, et kui demokraatia kaob, siis hakkame seda taga igatsema.
Mart Normet:
Kindlasti. Kas sa saaksid lahti seletada, kuidas on Ameerika Ühendriigid jõudnud sinna, kuhu nad täna jõudnud on. Mis seal liberaalsuse poole peal siis nii ekstreemset oli, mida meie siin ei taju ning imestame, et nad on hulluks läinud?
Harri Tiido:
Trumpi konservatiivsetele valijatele meeldis enim tema immigratsiooni teema. Vähem on võibolla räägitud traditsioonilistest väärtustest ja uute väärtuste toomisest. Tegelikult oli seda juba varem tunda. Ma elasin aastatel 1996-97 Washingtonis, töötasin Ameerika Hääles ja siis oli igatahes poliitiline korrektsus oluline.
Mäletan, et meie Euroopa osakonna juhataja kutsus mind lõunasöögile ja ütles, et kuna ma olen nõuka riigist ja demokraatiast midagi ei tea, peab ta mulle selgitama: kuna olen valge nahavärvilt, siis ma olen süüdi mustanahalise elanikkonna ees ja ma pean seda kogu aeg meeles pidama.
Ma ütlesin, et vabandage, kui teie vanemad olid orjapidajad, siis mina olen Eestist ja meil teist nahavärvi ei olnudki ja me olime pigem ise orjastatud erinevate rahvaste poolt. Tema ütles, et ma ei saa ikka aru, et see on poliitilise korrektsuse üks reegel!
Samas Washington Postis kirjutati läbi mitme numbri konfliktist linnavolikogus, kuna üks mustanahaline volikogu liige kaebas kohtusse teise volikogu liikme, kuna too oli kasutanud eelarve artutelu juures sõna niggardly. Ta mõtles, et see on halvustavast sõnast nigger, tegelikult niggerdly tähendab kitsilt. Räägiti eelarvest ja ta ütles, et see eelarve peaks olema kitsi. Kohus lahendas küsimuse sellega, et tegi ettepaneku anda kõikidele volinikele linna poolt seletavad sõnaraamatud, et saaks sõnade tähendusi kontrollida. Minu arvates oli see kohtu poolt suurepärane otsus. Huvitav oli see, et kaebaja oli mustanahaline, aga see, kelle peale kaevati, oli seksuaalvähemustest. Kuna mõlemal olid, nagu öeldakse vähemuse õigused, tekkis küsimus, kes peale jääb. Mina lihtsalt tulin tagasi Euroopasse, tundsin, et ma olin liiga eurooplane selle ühiskonna jaoks.
Paljuski pingutati seal üle. Kui vähemuste seas tekkisid uued vähemused, kes samuti hakkasid eriõiguseid nõudma, siis keskenduti asjale, mis ei ole ülesehitav ja ei anna mingit postiitvset tulemust.
Mart Normet:
Siin on see kuulus termin «terve mõistus», mis läks kaduma.
Harri Tiido:
Just nimelt, see läks kaduma. Pendel liikus õiges suunas, aga läks liiga kaugele.
Mart Normet:
Aga terve «mõistus» ei tähenda ka enam mitte midagi. Sellega ehivad ennast ju mõlemad osapooled.
Harri Tiido:
Igaüks ütleb enda kohta, et ta lähtub tervest mõistusest. Ja ta ise on selles veendunud.
Mart Normet:
Ta lähtubki enda tervest mõistusest. Aga on see on paratamatu, et pendel käib sellise amplituudiga?
Harri Tiido:
Kardan, et riikide vahelistes suhetes see impeeriumi-mõtlemine ja jõu toomine rahvusvahelistesse suhetesse võib väga halvasti lõppeda. Meil Läänemaailmas on olnud suhteliselt rahulik teise maailmasõja järel. Enam ei ole poliitikuid, kes mäletaksid sõda, inimesed on unustanud ka selle, mida tähendab tuumarelv. Olen mitmes raamatus kohanud mõtet, et karta on, et praegune noor põlvkond saab kogema sõda. Ei ole mõtet kogu aeg korrutada seda, et ärme eskaleeri sõda Ukrainas, sest Venemaa võib kasutada tuumarelva. No ta jääbki niimoodi ähvardama. Lihtsam on öelda, et okei, proovi, aga me anname ka vastu kolaka. See ei pruugi olla tuumavastulöök, aga vaata, mis siis juhtub. Sel juhul võib ta tõesti endas kahtlema hakata.
Mart Normet:
Milline on praegu demokraatia tervis üldiselt ja meil siin Eestis?
Kõikides ühiskondades on praegu tunda radikaliseerumist. Sellele aitab väga palju kaasa sotsiaalmeedia. Teisalt, meil on demokraatia, meil on olemas parlament. Aegajalt öeldakse, milleks selliseid tüüpe valitakse parlamenti. Aga see on ju loomulik. Parlament esindab ju rahvast. Järelikult peab ka kõikidel jobukakkudel, tainapeadel ja muudel olema oma esindus. Parlament on rahva peegel. Näiteks Soomes läksid populistid valitsusse ja on nüüd hoopis teistsugused. Nende endise liidri Jussi Halla-ahoga olen ka kohtunud, kutsusin ta saadikuna lõunale. Jussi Halla-aho on teaduste doktor, ta on vanaslaavi keelte spetsialist, räägib vabalt ukraina keelt, kui käis Ukrainas, siis esines parlamendis ukrainakeelse kõnega, ta on taimetoitlane, sõidab jalgrattaga, ei tarvita alkoholi. Samal ajal mõeldaks, et põlissoomlane on selline, kes midagi möriseb õllekannu juures. Ei ole! Väga intelligentse jutuga inimene ja väga selge nägemusega Venemaa suhtes.
Mart Normet:
Meie poliitiline pilt täna on selline, et on palju professionaalseid poliitikud, aga isiksusi on ju väga vähe.
Harri Tiido:
Ma sõnastaksin teistmoodi, et poliitikuid on palju, aga riigimehi on vähe. Riigimees on see, kes teeb seda, mis on õige ja vajalik. Ta ei lähtu ainult sellest, et kui palju see mulle hääli toob ja kui palju see hääli viib.
Mart Normet:
Kas me saaksime midagi teha, et meil oleksid Lennart Merid ja teised sellised uuesti poliitikas?
Harri Tiido:
Raske öelda, peaks lihtsalt olema võimalus, et targad inimesed läheksid poliitikasse, aga paljud targad inimesed sellepärast ongi targad, et nad ei lähe poliitikasse.
Üks probleem on see, et poliitika on kujunenud elukutseks ja on tekkinud poliitilised broilerid, kes ülikoolis astuvad noortekogusse, siis erakonda, siis saavad mingi koha, alguses on kuskil nõunik, kannab kellegi portfelli, siis vaikselt tõuseb, siis on ta üks minister, siis teine minister. Nõuka ajal oli täpselt samuti. Kui sa olid komparteis, siis partei pani su ühel päeval kultuurikomiteed juhtima, järgmisel läksid hoopis põllumajandusministeeriumisse.
Kunagi pandi selline Eesti raadio- ja televisioonikomitee esimeheks, täielik kummik. Sellistel elukogemus puudub, aga ise ütleb selle peale, et tal on poliitilise elu kogemus. Samas tal puudub reaalne elukogemus, et ta oleks midagi teinud, kuskil töötanud. Mina olen töötanud lapsena põllul, suviti käisin kolhoosis, olen maaparanduses töötanud, olen transamees olnud, olen sõjaväes käinud, ülikoolis olnud, ajakirjanduses olnud, raamatukogus töötanud… aga mina näiteks ei riskiks mingile erialale minna ministriks, kui ma sellest midagi ei tea. Aga meil arvatakse, et juhtimine on lihtne: lähen juhtimiskursustele. Kui läksin välisministeeriumisse tööle, siis ühe korra ma käisin mingil juhtimiskoolitusel. Üks noorepoolne naisterahvas rääkis, küsisin, mida te ise juhtinud olete? Ta vastas, et ta on juhtimisspetsialist, lektor. Ma imestasin, et te õpetate juhtimist, aga ta pole ise juhtinud midagi peale auto? Rohkem ma nendel koolitustel ei käinud.
Mart Normet:
Meil on julgeolekukriis ukse taga. Kas meil oleks vaja uut verd poliitikasse? Kas me praeguste poliitikutega suudame riigi ära kaitsida?
Harri Tiido:
Poliitikutega kindlasti mitte, ma loodan rohkem kaitseväe peale.
Mart Normet:
Poliitikud on ikkagi esimene kiht, kes peavad sellega tegelema.
Harri Tiido:
Nemad peavad praegu otsused langetama. Inetu on nii öelda, aga Ukraina sõda on väga kasulik. See on avanud lääneliikide silmad meie idanaabri suhtes, avanud ka meie silmi selles suhtes, et mida on vaja, et kaitsevõime kasvaks. Näiteks Soomes seda ei olnud, nad on harjunud sellega. Nad on pärast Talvesõda kogu aeg valmistunud järgmiseks sõjaks, läbi kõikide soometumise aastate. Keegi ei kahelnud, kust suunast oht tuleb. Nendel on see täiesti normaalne mõtlemine. Keegi ei süüdista, et sa oled sõjaõhutaja, kui tehakse varjendeid.
Meie elasime tükk aega suhteliselt rahulikult, majandusraskused olid, aga keegi ei mõelnud kunagi, et meil on mingisugune sõjaoht. Me teadsime, et kaitseväelased käivad missioonidel kuskil Afganistanis, Iraagis, Liibanonis ja Kosovos, valvavad rahu. Järelikult rahu on olemas, on mida valvata!
Võin tuua näite meie enda majast, kus ma elan, Koplis. Staliniaegne maja, keldris on olemas võimas varjend, võib-olla isegi tuumavarjend, rasked metalluksed. Suur osa elanikest on pensionärid, mitteeestlased. Nad ei näe Venemaas mingit ohtu. Selleks, et varjend korda teha, see maksab väga palju, aga nemad sinna investeerima ei hakka. Ütlevad, et Venemaa ei tule meile kallale, kui te ise ei ässita. See raskendab kriisivalmiduse tagamist, sest inimesed mõtlevad, et see on sõjaõhutamine.
Praegu on valitsus teinud üsna kasulikke otsuseid. Nad langetasid otsuse, mida on vaja soetada kaitseväele ja siis arvutasid protsendi välja. See tuli üle viie. Mind häiris see kahe protsendi teema. Meenub, et kui me läksime NATOsse, siis ühe teise lähedase kandidaatriigi esindajad ütlesid, et paneme näiteks spordikulud ka kaitsekulude alla – sport on ju vajalik! Siis mõeldi edasi, et võibolla saaks ka hariduse panna sinna alla – kaitseväelane peab ju haritud olema! Ühesõnaga, kui silme ees on protsent, siis tekib skeemitamine. Sest küsimus ei ole protsendis, protsent meid ei kaitse. Olen pakkunud kunagi ühes saates ka välja, et teeme ettepaneku: kaitseväe juhataja oma tiimiga ütleb valitsusele, mida on neil vaja juhuks, kui sõda algab homme. Ja siis arvutatakse välja protsent.
Mart Normet:
Kas Eestis on asjad üldiselt hästi või võiks olla paremini?
Harri Tiido:
Alati võiks olla paremini, ei ole väga viga.
Mart Normet:
No see kõlab juba kolm pluss.
Harri Tiido:
Ega eestlane ei ütle kunagi, et kõik on suurepärane. Eestane ütleb normaalne.
Mart Normet:
No siis on juba neli miinus, ma saan aru.
Harri Tiido:
Tegelikult asi areneb päris edukalt. Küsimus on selles, kas meil aega on.
Mart Normet:
Räägime sellest, mida me selle aja all mõtleme. Näiteks David Vseviov käis siin saates ja ütles, et Putini maailmas Balti riigid Venemaa osana ei eksisteeri.
Harri Tiido:
Mina ei ole sellega nõus. Arvan, et nad on tema jaoks Venemaa ajalooline osa. Ta on ka öelnud, et Venemaa peab hõlmama Balti mere randa ja Dnepri randa.
Ka Soome on tegelikult tema nägemuses Venemaa osa, ja Poola, sest need on kunagi olnud tsaaririigi osad. Tegelikult ta nihkub sinna tsaaririigi poole, sest ta ei saa midagi muud teha, kuna tegemist on impeeriumiga. Impeeriumile on sisse programmeeritud laienemine, ekspansionism. Kui impeerium enam ei laiane, siis ta kukub kokku. Olemasoleva säilitamine on imperiaalse olemusega vastuolus. Ja pealegi, kui sa enam ei laiane, kui sa ei sõdi, siis sa pead hakkama rahvale selgitama, miks ta nii viletsalt elab.
Praegu on üks probleem Putinil: ta ei saa mehi rindelt tagasi ühiskonda lubada. Mina mäletan veel Afganistani sõja aega, kui olid mõiste afganets, see tähendab, et need, kes tulid tagasi, moodustasid kuritegelikke rühmitusi. Venemaal juba on probleeme, sest vägivaldne kuritegevus on kasvanud, tapmiste arv on kasvanud. Putin peab neile mingi rakenduse leidma, sest hoida sõdurit, eriti sellist pisut nihestunud psüühikaga sõdurit, pidevalt ilma tegevuseta, on ohtlik. See on ohtlik ka Putinile endale. Mõni kindral võib mõtelda, et võib-olla võiks hoopis sõdureid kasutada võimu vahetamiseks.
Mart Normet:
Aga on siis nii, et kui Ukrainas konflikt lõpeb, siis põhimõtteliselt läheb meil kohe tuliseks?
Harri Tiido:
Tuliseks vast kohe ei lähe, see võtab natuke aega. Aga oht on olemas ja nüüd sõltub sellest, et mis Kremli ajudes liikuma hakkab.
Mart Normet:
Esimene küsimus on, kuidas konflikt lõpeb?
Harri Tiido:
Esiteks, kas sõda lõpeb või peatub. Konflikt lõpeb siis, kui Venemaa on 2014. aasta piirides tagasi.
Mart Normet:
Me peame vist veel täpsemad olema: konflikt ei lõpe mitte kunagi.
Harri Tiido:
Jah, konflikt ei lõpe, seda küll. Küsimus on selles, kuidas Venemaa seda vaatab: kas see on külmutatud ja ta vaatab loomulikult ka, mis teisel poolel toimub, kas seal on mingid rahutagamisväed, kindlustusväed. Ja kuidas Ukraina hakkab arenema: kas ta jätkab kaitsevõime tugevdamist? Mida ta tõenäoliselt jätkab.
Nii et pinge sealt ei kao. Järelikult on küsimus selles, et kas see pinge leitakse olevat piisavalt madal, et kuskil mujal hammustada. Putini väikeses ajus on kindlasti soov hammustada NATOt. Ta tahab näidata, et see on papertiiger, mis tegelikult ei aita kedagi. Öeldakse, et kui sa tahad koera jalaga lüüa, siis vali väike koer. Järelikult, kui Putin tahab NATOt hammustada, siis ta hammustab kuskil väikeses kohas ja ta võib seda teha n-ö salaamitaktikaga: ületatakse mingi piir, võibolla isegi mitte Vene sõjaväe mundrites, pannakse mingi sigadus toime ja siis öeldakse, et ei olnud meie.
See on see plausible deniability – usutav eitus, mida saab kogu aeg esitada ja siis uuesti torgata.
Praegu on Euroopas olnud massiliselt erinevaid sabotaažiakte. Need tuleks kokku koguda ja panna kas NATOs või Euroopa Liidus laua peale ja öelda, et näete, Moskva on tõestatult saatnud korda nii ja nii palju sabotaažiakte. Me ei vasta sellele sõjaliselt, aga me vastame asümeetriliselt. Näiteks lõpetame Vene naftat vedavate tankerite liikluse Läänemerel, see on ka keskkonna jaoks kasulik ja nad võivad siin kaableid lõhkuda.
Mart Normet:
Äkki Kaja Kallas kuuleb praegu seda mõtet?
Harri Tiido:
Küsimus on selles, et need tuleb kokku koguda, et need ei jääks lihtsalt ripakile, sest see ongi Venemaa praegune taktika. See on n-ö salaamitaktika: sa sigatsed, lähed järgmisse kohta, sigatsed seal, lased kuskil mingi lao õhku, paned mingi IKEA poe põlema, paned mingid pakid lennukisse, lennuk kukub ookeani kohal alla. Ja kogu aeg hoiad pinget. Ühiskonnad pinges: miks võimud midagi ei tee!
Mart Normet:
Aga pinge ei kao kuhugi, isegi siis, kui vene laevad enam ei sõida siin.
Harri Tiido:
Ei, ega muidugi ei kao, aga me sigatsime vastu. Aga Eesti puhul… kübervõimekus, küberluure, mis hoolitseks selle eest, et me teaksime näiteks, kuidas siseneda Peterburi kanalite lüüside või kanalisatsiooni või elektrisüsteemi juhtimisse. Me ei pea seda kunagi torkima, aga et me teame, kuidas sinna pääseb, et kui midagi peaks juhtuma, siis oleks meil võimalik kahju tekitada kaugel oma piiridest, keskustes. Ma eeldan, et ikindlasti on inimesi, kes sellega tegelevad ja kes sellele mõtlevad. Praegu me peame kasutama maksimaalselt Ukraina sõda ära, sest seal on hästi näha, et vastupanuvõime peab olema pidevas arengus. Me peaksime looma võimalusi, et asju saaks põlve otsas teha – odavalt ja kohapeal.
Mart Normet:
Esmalt peaksimegi Ukraina poole vaatama.
Harri Tiido:
Ukrainlased on tulevikus kõva sõna. Euroopale on väga kasulik, et Ukraina oleks Euroopa Liidus ja NATOs, sest Ukraina armee on praegu Euroopas ainus armee, kellel on arvestatav sõjapidamise kogemus. Neil on, ütleme nii, et inseneritaipu ja asjatundjaid vanast ajast veel päris palju jäänud.
Mart Normet:
Aga NATOsse Ukraina ei saa?
Harri Tiido:
Mina küll ei ütleks, et ei saa. Kes ütleb, et ei saa? See, et mingid ameeriklased räägivad, et Ukraina NATOsse ei saa, selleks on vaja konsensuslikku otsust. Praegu on olemas mitu konsensuslikku otsust, et saab. Põhimõtteliselt Ukraina saab olema NATO liige - see oli Bukaresti tippkohtumiste lõppdokumendis kirjas (Bukaresti Üheksa ehk B9 asutati 4. novembril 2015 Rumeenias Bukarestis , liikmed on Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia - toim) .
Selleks, et seda otsust muuta, on vaja konsensust, selleks ei piisa seltsimees Trumpist.
Mart Normet:
Ja konsensust ei tule, kuna me oleme vastu?
Harri Tiido:
Jah. Peaksime pigem suhtlema oma Euroopa liitlastega selles suunas. Trumpi administratsioon on juba piisavalt palju hoolitsenud selle eest, et eurooplased neid ei usaldaks. Aga loomulikult on vaja veel mõneda aega, et Ameerika oleks liitlane, kuni me omandame need võimekused, mida meil ei ole ja mis on ainult ameeriklastel.
Mart Normet:
Mis neil on siis?
Harri Tiido:
Kosmiline luure, see on üks põhilisi. Muidugi ka mobiilne tuumarelv. Näiteks brittidel on tuumarelv ainult allveelaevadel ja seda igale poole ei toimeta.
On vaja lähtuda ukrainlaste loogikast: nad püüavad kõike teha odavalt ja leida variante, et saavutada suurt efekti odavama seadmega. Väga hea näide oli hiljuti see, et Ukraina meredroon lasi alla vene kaasaegse hävitaja. See oli ikka kõva sõna, kui hinnalipikud vaadata. Kusjuures see meredroon sõitis sadamasse tagasi, nii et kulu oli ainult raketi hind. Tahaks loota, et ka meil oleks selliseid väikseid meredroone, mis sagivad ringi, kui midagi juhtub.
Mart Normet:
Ameerika sõjaväelased, kes on harjunud liitlastega koostööd tegema, ilmselt ei ole rahul sellega, mis administratsiooni poolt kostub.?
Harri Tiido:
Mundrikandjate hulgas on väga palju neid, kellele see kõik ei meeldi. Kuigi nad võivad olla konservatiivsete vaadetega. See on Trumpi administratsioonile isegi võimalik probleem. Kui vahepeal läks teravaks Kanada teema, siis lugesin kirjutist, et kas väed kuulavad käsku? Piiril on tihti inimesed, kes töötavad ja elavad mõlemal pool piiri. Teoreetiliselt on täiesti võimalik, et mingi komandör ei anna seda käsku. Mis siis? Siis on presidendil probleem, sest see on nagu relvastatud mäss põhimõtteliselt. Kas siis suunata sinna teine üksus korrale kutsuma?
Mart Normet:
Mis on Kanada ja Gröönimaa suunalise jutu mõte? Kas reaalselt Ameerikal on vaja Gröönimaad?
Harri Tiido:
Trump on enda arvates CEO of the Universe, see on suurushullustus. Vaata ta allkirja: selge suurushullustus. Ta lihtsalt mõtles, et ta tahab teha Ameerika suureks. Ja Gröönimaa võimaldab teha USA füüsiliselt suuremaks.
Ühelt poolt on see muidugi lambajutt, see on absurdne. Neil on seal baas olemas, varem oli ka tuumabaas, mis oli jää all, aga kuna jää osutus natukene ebakindlaks keskkonnaks, siis nad kolisid selle välja. Kui nad tahaksid, nad saaksid nad seal oma baasi laiendada.
Mart Normet:
Nii et põhiteema ei ole Hiina ja Venemaa sõjalaevad, mis seal ringi luusivad, kui Loodeväilas jää sulab?
Harri Tiido:
Nagu ma ütlesin - tal on võimalik uus baas panna Gröönimaale, see pole mingi probleem. Võibolla mõtles ta selle peale, et Gröönimaal on muldmetallid.
Aga omaette teema on Arktika. Venemaa on hakanud taastama Arktilistel saartel olevaid tugipunkte. Venemaa mõtleb igas suunas praegu, ainult Hiina suunal vähem. Ma soovitaksin venelastel vaadata Hiina kooliõpikutes Hiina kaarti: seal on kirjutatud, et 1,5 miljonit ruutkilomeetrit on endiselt okupeeritud Venemaa poolt. Hiina kaartidel on mitmetel Vene linnadel Hiina nimed, sest nad loevad, et see on Hiina omand. Nad on teinud ka Hiinale territoriaalsed järelandmisi. Kuna Hiina on praegu tugisammas, mille nad saavad toetuda. Põhja-Korea on muidugi tore, aga ta ei ole eriti tehnoloogiline. Seetõttu Venemaa areneb igas suunas, kus ta saab, ka Põhja suunas, mis on tegelikult loogiline. Praegu tal lihtsalt ei ole piisavalt võimekusi. Ka USA poolt on loogiline, et nad valmistuvad selleks, aga seda tasuks teha koos kanadalastega. Muide näiteks see, et Soome saab USA-lt vähemalt viie jäälõhkuja tellimuse, tuleneb ka sellest arengust. Probleem on selles, et Venemaal on ca 40 jäälõhkujat, aga USAl ei ole mitte ühtegi.
Mart Normet:
Ja soomlased oskavad neid toota.
Harri Tiido:
Nad toodavad ca 60% maailma jäälõhkujatest, nii et tegelikult saaks sellega Arktikat turvata või teha seda koostöös Kanadaga ja teiste arktiliste maadega. Aga noh, Trumpil on vaja midagi, mis pealkirjades lööb.
Mart Normet:
Kelle pilli järgi siis tants praegu käib? Saan aru, et Putin on mänginud Trumpi üle, aga omakorda Xi on mänginud Putini üle. Kas siis tants käib maailmas ikkagi Hiina pilli järgi, kuigi Trump määras esimesena neile tariifid.
Harri Tiido:
Ameerika laamendab enda tariifidega ja Hiina leidis, et ta on piisavalt tugev, et mitte niisama järele anda ja vastas sama mõõduga. Arvan, et Hiinal on isegi paremad kaardid käes, kuna Hiina kontrollib oma ühiskonda palju paremini. USAs levib rahulolematus, Trumpi toetusprotsentidest on see näha. Hiinal seda probleemi ei ole, seal on alati õiged protsendid. Venemaale mõnes mõttes see meeldib, kuna nende suhtes on ka sanktsioonid. Kui Ameerika sellest nõrgeneb, siis on neil topelt hea meel.
Minu arvates on Trump sedavõrd põhjalikult käitunud Putini plaani või põhimõtete järgi, et ma siiski väidan, et tegemist on Vene assetiga - ta on mingil põhjusel mõjutatav. Neid faktikesi on kogunenud niivõrd palju: tema kontaktidest organiseeritud kuritegevusega, tema kinnisvara seotusest nendega, tema pojad on ise ütelnud ettevaatamatusest, et väga suur osa nende portfellis on olnud Vene rahal ja noorem poeg Erik isegi ütles korra, et kui meil raha on vaja, küll me Venemaalt saame. Kõik viitab tema enda Moskvas käigule. 1987. aastal pärast Moskva reisi kohe ostetud terve lehe suurune artikkel New York Timesis, kus ta kirjutas kriitiliselt USA kuulumisest NATOsse, siis tema ootamatult ärganud huvi poliitikasse minna jne. Nii et ta võib olla mõjutatav.
Öeldakse, et aga see ei saa ju nii olla, ta on aegajalt kriitiline ja Putin ei ütle midagi. No aga Putin ei saa ju kaotada oma kaarti. Ta püüab seda kaarti veel lüpsta tükk aega. Mida see annab – võibolla annab see midagi majanduslikult, ma ei tea.
Aga on ka küsimus sõjakuridegudest ja sõjakahjudest. Ära on unustatud, et tegemist on sõjakuritegudega, mis on dokumenteeritud. USA-s küll lõpetati dokumenteerimine, aga õnneks annavad nad oma andmestiku üle eurooplastele, tulevase tribunali jaoks.
Küsimus ei ole selles, et Ukraina ei tohi kaotada. Küsimus on selles, et Venemaa peab lüüa saama. See on ainus tagatis selleks, et tulevikus järgmine agressioon lükkuks võimalikult kaugele, kuna haavade lakkumine võttis rohkem aega.
Mart Normet:
Rääkides sõjakuritegevusest – kas Iisrael on agressor?
Harri Tiido:
Ma arvan, et Iisrael on nii või teisiti aggressor, sest küsimus pole ainult Gazas. Ja Gaza puhul, ma saan aru, et valitsus on vist praegu juba otsustanud plaani, kus Gaza puhastakse ära palestiinlastest, mitte ainult Hamasist. Ja see haakub Trumpi ettepanekuga sealsest kinnisvaraprojektist, mis Iisraeli valitsusele väga meeldis. Praegu Iisraeli radikaalid ütlevad samuti «jõest mereni», küll teistpidi: «merest jõeni». Põhimõte on sama: kumbki ei näe teise olemasolu seal.
Läänekalda asundused on korduvalt tunnistatud ÜRO poolt ebaseaduslikuks, aga Iisrael jätkab laienemist. See tähendab roomavat anneksiooni, kus järjest võetakse alasid ära ja lõpuks luuakse taas olukord nagu oli Gazas, kus ei ole mingisugust majandustegevust võimalik arendada, nad on nagu vabaõhu koonduslaagris. Piirid on kontrollitud Iisraeli poolt, nemad otsustavad, kes tuleb sisse, kes läheb välja. Kas me peame imestama, et seal toimub radikaliseerumine?
Mart Normet:
Seda küll, aga mingis mõttes see on ju tehtud julgeolekukaalutlustel?
Harri Tiido:
Iisrael näeb, et tema julgeolek on tagatud siis, kui palestiinlasi enam ei ole seal.
Mart Normet:
Iisrael elas ju ka enne seda suurt konflikti igapäevase raketitule all. Kuidas nad peaksid ennast kaitsma?
Harri Tiido:
Iisraelil on õigus ennast kaitsta, aga siin on üks küsimus. Nagu ma ütlesin, Gazast oli moodustatud vabaõhu koonduslaager. See, et Hamas sai nii kergelt värvata noori mehi, oli Iisraeli teene. Järelikult oli lähenemine vale. Oleks pidanud teise lahenduse leidma ja andma palestiinlastele võimaluse seal majanduslikult areneda, lasta võimule tulla palestiinlastel, kes korraldaksid normaalse elu. Näidata, et on võimalik elada Iisraeli kõrval ilma Iisraeliga sõdimata.
Aga eks Iisrael püüab praegu oma probleeme lahendada, kuna aeg on soodne. Ukraina sõda soosib seda, kuna tähelepanu jaguneb.
Mart Normet:
Iisraeli julgeolekugarantii on samuti Ameerika Ühendriigid.
Harri Tiido:
Ameeriklased annavad kolm miljardit aastas sõjalist abi, nii et vastastikune sõltuvus on täiesti olemas. Ja pealegi, kui nüüd võib tekkida veel ka konflikt näiteks Taiwani ümber, kuna seal on Hiina aktiviseerinud ja on taas hakanud vaikselt sigatsema Lõuna-Hiina meres. Seal on ka pinged kasvanud.
Nüüd on veel lisaks India-Pakistani konflikt. Kusjuures praegu on seal huvitav, et Pakistani varem toetas ju USA, Hiina samuti. Mõlemad, kes omavahel ei saa läbi, toetasid Pakistani. USA sellepärast, et kõrval oli Afganistan. Kui nad Afganistanist välja läksid, siis huvi kadus Pakistani vastu. Nüüd on jäänud Hiina toetama. Aga USA otsib suhteid Indiaga ja India USAga, sest India on vastuolus Hiinaga. Hiina on vastuolus USA-ga.
Seal on varem ka konflikte olnud, aga kunagi varem ei ole puudutatud Induse vee jagamise lepet. Seekord India teatas, et nad lõpetavad selle lepingu järgimise. Varem oli ükskõik, mis sõda toimus, aga vett jagati. 70% sellest läheb Pakistanile, 30% läheb Indiale. Aga siin on üks huvitav aspekt, millest harilikult ei räägita: kust see vesi tuleb, kust need jõed alguse saavad.
Mart Normet:
Pakistanist, jah?
Harri Tiido:
Ei. Hiinast. Nii et Hiina võib rahulikult ülemjooksu kinni keerata.
Mart Normet:
Kui palju kõik see, mis toimub kaugel, meid puudutab?
Harri Tiido:
Kui me lähtume sellest, et veel on olemas rahvusvaheline õigus, siis meil on aeg-ajalt vaja globaalse lõuna toetust näiteks ÜRO hääletustel. Praegu on tegelikult soodus aeg Euroopal, sest Ameerika annab kohta käest ära igal pool. See, et ta USAID’i lõpetas, tähendab, et tema pehme jõud on seal kadunud. Järelikult oleks praegu Euroopal võimalik pakkuda ennast asemele. Võibolla riik-haaval korjata riike. Vähemalt, et nad ei suhtuks negatiivselt. Siin muidugi tuleb jutuks kolonialismi küsimus, aga vähemalt saaks Euroopa näidata, et on midagi pakkuda.
Mart Normet:
Nii et vananeval Euroopal on reaalselt selles uues maailmas ikkagi šanss?
Harri Tiido:
Võiks olla! Aga selleks peaks tegutsema. Näidata, et meie ei ole ameeriklased, see oleks juba üht-teist väärt.