:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/02/16521740t1hd976.jpg)
- Sündmused hooldekodus paljastavad valusa tõsiasja.
- Suhtumine vanadesse inimestesse jätab soovida.
- Seks on tänapäeval vallutanud avaliku ruumi.
Vastikuid sündmusi meie hooldekodudes on puhuti üritatud peita juriidilise sõnavahu taha. Et vägistatu ei tundnud midagi, ei kvalifitseeru akt vägistamiseks? See on juriidika ja paraku mõnel korral ka JOKK, aga paljastab siiski nii mõndagi laiemaski plaanis, kirjutab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.
Tuleb tagasi minna iseseisvuse taastanud Eesti algusaastatesse. Enamik inimesi rõõmustas, et asjad hakkasid paremuse poole liikuma ja vabadus tõi uue hingamise. 1992. aasta rahareform tõi kauba poodidesse. Ometi leidis üks rühm elanikkonnast, et nemad kaotasid – need olid pensionärid (muidugi-muidugi leidus ka pensionäre, kes Eesti Vabariigi taastamist tervitasid). Nõukogudeaegne pension, mis võimaldas äraelamist, oli uute hindade ja uue raha valguses kokku kuivanud. 1993. aastal ründasid pensionärid toonast sotsiaalministrit Marju Lauristini, rebides tema mantlilt kapuutsi.
Eesti seitsmepenikoormasammudega arenguhüpet tegev ühiskond eelistas pensionäride muret ignoreerida. Kasutusele läks isegi halvamaiguline sõna «penskar».
Aga see ei lahendanud probleemi. Võib öelda isegi, et rahvastiku vananemisega probleem suurenes. Kuid tundub, et meie mentaliteet on selles kohas, kus iseseisvuse taastanud Eesti algusaastatel – pensionäre ja laiemalt öeldes vanu inimesi poleks justkui olemas.
Rahvastiku vananemise küsimust on enamasti üritatud lahata majandusliku külje pealt – kui palju jääb alles töövõimelist elanikkonda ja kas me peaksime sellega seoses tooma sisse võõrtööjõudu. Vähem on räägitud probleemi vaimsest küljest.
Me ei oska mentaalselt reageerida ühiskonnas rahvastiku vananemisele.
Sest hooldekodude juhtumid seda näitavad. Me ei oska mentaalselt reageerida ühiskonnas rahvastiku vananemisele. Eesti tahab saada Põhjamaaks, aga seal osatakse vanade inimestega ümber käia. Vaadake kasvõi sealseid hooldekodusid või ka hoonetele ligipääsetavust vanadele inimestele, kel on üldiselt liikumisega raskusi.
Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre on oma värskeimas raamatus «Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas» nentinud, et seks ja surm on praegu kohad vahetanud. Kui kesk- ja varauusajal oli seks midagi peidetut ja inimesed surid kodudes pere juuresolekul, siis praegu on vastupidi. Seks on vallutanud avaliku ruumi, aga surijad saadetakse silma alt ära, kus siis nendega juhtubki see, mis hooldekodudes juhtus.