:format(webp)/nginx/o/2024/12/02/16521740t1hd976.jpg)
Vastikuid sündmusi meie hooldekodudes on puhuti üritatud peita juriidilise sõnavahu taha. Et vägistatu ei tundnud midagi, ei kvalifitseeru akt vägistamiseks? See on juriidika ja paraku mõnel korral ka JOKK, aga paljastab siiski nii mõndagi laiemaski plaanis, kirjutab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.
Tuleb tagasi minna iseseisvuse taastanud Eesti algusaastatesse. Enamik inimesi rõõmustas, et asjad hakkasid paremuse poole liikuma ja vabadus tõi uue hingamise. 1992. aasta rahareform tõi kauba poodidesse. Ometi leidis üks rühm elanikkonnast, et nemad kaotasid – need olid pensionärid (muidugi-muidugi leidus ka pensionäre, kes Eesti Vabariigi taastamist tervitasid). Nõukogudeaegne pension, mis võimaldas äraelamist, oli uute hindade ja uue raha valguses kokku kuivanud. 1993. aastal ründasid pensionärid toonast sotsiaalministrit Marju Lauristini, rebides tema mantlilt kapuutsi.