Raul Eamets ⟩ Eesti sealiha söömine võrdub padrunite tootmisega Tapal

Kui me ei osta kodumaist kraami oma tootjate käest, siis panevad nad lõpuks lihtsalt poe kinni. Eriti kui naabrid ühel hetkel otsustavad, et neile endilegi kuluks see liha ära. Foto: Ain Liiva

Kui me räägime Eesti julgeolekust, siis peaaegu sama tähtis kui kaitsevõime tugevdamine on meie toidujulgeolek. Peaaegu – sellepärast, et kui meil pole mehi ega relvi, millega Eestit kaitsta, ja me kaotame oma riigi, siis lõpuks pole ka vahet, kui palju meil Eestis toitu toodetakse, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Mis seis on toidutööstuses täna? Kui rääkida suurematest valdkondadest, siis saame rääkida lihatööstusest, piimatööstusest, leiva ja jahutoodete tööstusest, toiduõli tööstusest ning joogitööstusest. Igasuguseid muid väiksemaid tegevusi on veel, aga suures pildis annavad just need valdkonnad valdava osa toidutööstuse toodangust.

Kindlasti on paljud kuulnud, kuidas meie lehmad on Euroopa parima piimaanniga, laudad on robotiseeritud, klimaatilised tingimused peaaegu ideaalilähedased ja maad justkui on. Kui aga vaadata, mida me oma suurepärase toodanguga teeme, siis paraku tuleb nentida, et veame tooraine Eestist välja. Koguseid vaadates moodustavad lõviosa väljaveetavast kaubast piim ja vadak, väärtuseliselt annavad n-ö väärindatud piimatooted (juust ja või) 55 protsenti, tooraine 45 protsenti. Päris nukker pilt. Ei lohuta ka teadmine, et meie piimast tehakse Leedus piimapulbrit, mis seejärel müüakse välismaale. Põhjused on lihtsad: Eesti on mingil hetkel toetanud rahaliselt tootmise moderniseerimist, Leedu tööstuse moderniseerimist. Ühel ei ole toorainet, teisel ei ole tootmisvõimsust, mis aitaks eksporti arendada.