KALEV VILGATS ⟩ Meeletu salaäri ja rikutud elud – kui Moskva hakkas joomarlust ravima

Mihhail Gorbatšov 1987. aastal. Foto: GARY HERSHORN

40 aastat tagasi, 7. mail 1985 ilmus NLKP keskkomitee otsus «Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks». Kuigi ajakirjanduses on nimetatud teisigi kuupäevi, sai viinakampaania alguse just kevadkuu seitsmendal päeval. Edasi järgnesid riburada NSVLi ministrite nõukogu ja ülemnõukogu suunised, mis olid kohustuslikud liiduvabariikide keskkomiteedele, valitsustele ja ülemnõukogudele. ENSV ministrite nõukogu vastavasisuline määrus avaldati 28. mail, kirjutab vabakutseline ajakirjanik​ Kalev Vilgats​.

NLKP keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov oli tema biograafi Andrei Gratšovi andmetel märkinud üheks oma esmaülesandeks joomisega võitlemise. Seda riigis, kus käraka viskamine on sügavate traditsioonidega ja osa identiteedist. 17. sajandil jõid Stenka Razini mässajad viinanimelist 28-kraadist jooki. Alles Dmitri Mendelejev sätestas viina «õige» kanguse. Korralik viin pidi olema 40 kraadi, ei rohkem ega vähem.

19. sajandi lõpus tegi Vene viinatööstus jõulisi edusamme. Algselt pärisoristest Smirnoffidest said keisrikoja varustajad. Viimane keiser Nikolai II armastas nooruses samuti kõvasti pidutseda, teistest suurvürstidest rääkimata. Juba kukutatuna oli Nikolai nördinud, et mässavad madrused purustasid Talvepalee veinikeldrid, kus hoiti viie miljoni dollari (tollases väärtuses) eest jooke. Võttis aega, kuni enamlased mõistsid, et peale tsaarikulla ja väärisesemete ning kunsti kõlbab välismaistele oksjonitele saata pudeleid keiserlikest tagavaradest.