JUHTKIRI ⟩ Tänu kallitele emadele

Päeva karikatuur 10.05.2025. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Me ei saa emadepäeval piirduda pelgalt tänuavaldusega kallitele emadele.
• Vaja on tegusid, mis muudavad emaduse ühiskonnas toetatud rolliks.
• Emad ei loo mitte ainult elu – nad loovad rahvast, kultuuri ja kodutunnet.

Igal maikuu teisel pühapäeval tähistame Eestis emadepäeva ja nii juba 1923. aastast alates. Traditsiooni algatajaks peetakse Tartu Naisseltsi ning selle esimene korraldaja oli pedagoog ja seltskonnategelane Elfriede Lender. Algusaastatel keskenduti emade kui rahvuse kandjate austamisele.

Nõukogude okupatsioon katkestas selle traditsiooni, pakkudes asemele 8. märtsi, naistepäeva, kuid 1990. aastate algusest on emadepäeva traditsioon Eestis taastunud. See päev on aga palju enamat kui kalendris märgitud püha või kimp kevadlilli, mida muidugi tasub alati kinkida. See on sümboolne päev, mil me kõik mõtleme hetkeks emadele oma elus, kelle vaikne armastus ja igapäevased pingutused kannavad elu edasi. Emadus on ühiskondlik alustala ja seda eriti väikeses Eestis, mille ümber kujuneb rahva, kultuuri ja tuleviku kestlikkus.

Eestis, kus sündimus on viimastel aastatel langenud rekordiliselt madalale, ei saa me emadepäeval piirduda pelgalt tänuavaldusega kallitele emadele. Sellel päeval peame mõtlema tulevikule. Kui soovime, et Eesti rahvas ja keel jääksid püsima ka järgmisteks põlvkondadeks, peame väärtustama ja toetama neid, kes selle rahva loovad – emasid. Tänased demograafilised suundumused näitavad, et pelgalt headest soovidest ei piisa. Vaja on tegusid, mis muudavad emaduse ühiskonnas mitte ainult austatud, vaid ka hoitud ja toetatud rolliks.

Emadepäeval ärgem ainult tänagem – mõelgem ka sellele, kuidas teha emaks olemine Eestimaal kindlaks ja rõõmsaks valikuks.​

Emaks olemine tähendab Eestis paraku sageli valikut karjääri ja pere vahel, hirmu majandusliku kindlustatuse pärast, vähest sotsiaalset tuge või tugevat ühiskondlikku survet «ideaalseteks valikuteks». Nagu öeldud, on emad meie rahvuse kestmiseks tähtsad, kuid see ei ole pelgalt emade vastutus. See on meie ühine vastutus – meeste, perekondade, riigi, tööandjate ja kogukondade vastutus. Emadus peab olema austatud, nähtav ja toetatud igal tasandil: sotsiaalpoliitikast väärtuskasvatuseni. Praeguse olukorraga ei saa kahjuks rahul olla. Emadus on töö, mis väärib sõna otseses mõttes tasustamist, mida ei tohi näha laste ostmisena, vaid ühiskonna väärilise tasuna emadele nende jõupingutuse eest, et Eesti kestaks.

Kui me tahame, et Eestis oleks rohkem lapsi, peame küsima, milline ühiskond suudab pakkuda turvatunnet neile, kes lapsi sünnitavad ja kasvatavad. Emadepäev on õige aeg seada fookusesse küsimus: kas me päriselt väärtustame emasid või lihtsalt peame neid kord aastas lilledega meeles? Eesti tulevik sõltub vastusest sellele küsimusele.

Emad ei loo mitte ainult elu – nad loovad rahvast, kultuuri ja kodutunnet. Ilma nendeta ei oleks Eestit. Ja ilma ühiskondliku toeta ei pruugi meil olla emasid, kes julgevad elu edasi anda. Emadepäeval ärgem ainult tänagem – mõelgem ka sellele, kuidas teha emaks olemine Eestimaal kindlaks ja rõõmsaks valikuks.

Aitäh, ema – elu, keele ja rahva eest.