:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16811243t1h9e10.jpg)
Valge suits tõusis Sixtuse kabeli korstnast – maailm sai uue paavsti. Kuna valituks osutus Franciscuse poliitikat ja seisukohti jagav reformimeelne kardinal, on sobiv hetk vaadata tagasi 266. paavsti pärandile, kirjutab suursaadik Clyde Kull.
Paavst Franciscuse ametiaega katoliku kiriku juhina hinnatakse eelkõige tema edumeelsete seisukohtade prisma läbi sotsiaalsetes küsimustes – vähemalt katoliku kiriku sisemiste standardite järgi. Ta vaidlustas kiriku õpetusliku jäikuse, reformis Vatikani bürokraatiat, rõhutas kaastunnet dogma asemel ning seisis vaeste ja tõrjutute eest. Ent üks tema olulisemaid ja võib-olla alahinnatumaid pärandeid on tema panus katoliku kiriku rolli taastamisel ülemaailmses poliitikas. Ajastul, mida iseloomustavad mitmepolaarne maailmakord ja kasvav poliitiline küünilisus, tõestas Franciscus, et moraalsel autoriteedil on rahvusvahelistes suhetes endiselt kaalu.