CLYDE KULL ⟩ Paavst Franciscus näitas, et liidri mõju ei pruugi sõltuda relvadest

Paavst Franciscus 30. aprillil 2016 Vatikanis Püha Peetruse väljakul. Foto: Gennaro Leonardi / Shutterstock

Valge suits tõusis Sixtuse kabeli korstnast – maailm sai uue paavsti. Kuna valituks osutus Franciscuse poliitikat ja seisukohti jagav reformimeelne kardinal, on sobiv hetk vaadata tagasi 266. paavsti pärandile, kirjutab suursaadik Clyde Kull.

Paavst Franciscuse ametiaega katoliku kiriku juhina hinnatakse eelkõige tema edumeelsete seisukohtade prisma läbi sotsiaalsetes küsimustes – vähemalt katoliku kiriku sisemiste standardite järgi. Ta vaidlustas kiriku õpetusliku jäikuse, reformis Vatikani bürokraatiat, rõhutas kaastunnet dogma asemel ning seisis vaeste ja tõrjutute eest. Ent üks tema olulisemaid ja võib-olla alahinnatumaid pärandeid on tema panus katoliku kiriku rolli taastamisel ülemaailmses poliitikas. Ajastul, mida iseloomustavad mitmepolaarne maailmakord ja kasvav poliitiline küünilisus, tõestas Franciscus, et moraalsel autoriteedil on rahvusvahelistes suhetes endiselt kaalu.

Alates 2013. aastast, mil Franciscus paavstiks valiti, tegutses ta sihikindlalt Vatikani geopoliitilise rolli taaskehtestamise nimel. Tema eelkäija, paavst Benedictus XVI, oli juhtinud kirikut ajal, mil tundus, et Püha Tool taandub rahvusvaheliselt areenilt ning paljud pidasid Vatikani mõjujõu lõppu peaaegu paratamatuks. Kuid Ladina-Ameerikast pärit Franciscus nägi maailma teisiti – kaastundest ja üleilmsest moraalsest vastutusest kantuna.