KAIRE UUSEN ⟩ Kas Raja Teele abielluks nüüd inseneriga?

Toots: «Võta siis ruttu kätte, veereta nad tänavale ja tee kiviaid. See, mis ma sulle praegu ütlesin – see on teooria; kui sa veeretama hakkad – siis on praktika.» «Ahah,» pomiseb Kiir silmi pilgutades, «teooria ja praktika.» Katkend Oskar Lutsu romaanist «Suvi». Foto: kaader filmist «Suvi», Tallinnfilm 1976

Kui inseneride põud on nii suur, nagu riigijuhid ja ettevõtjad kurdavad, tuleks see teema tõsta aasta ringi ühiskonnas fookusesse, mitte ainult tööturu või tudengite vastuvõtuga seoses. Kas noored üldse teavad, kes on insener ja miks ta on tähtis, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Igal ajastul on ameteid, mida tahetakse õppida või mida teistest kõrgemaks või väärtuslikumaks peetakse. «Mina lähen ainult põllumehele,» ütles ju Raja Teele enesekindlalt, kui selgus, et kuramaaž Kiirega oli nali, kui linna läinud Arno Tali temast enam välja ei teinud ning sobivaks kaasaks jäi värskelt talu oma nimele saanud energiline ja ettevõtlik, Venemaal mõisavalitsejana töötanud Joosep Toots.

Põllumehele-taluomanikule mindi tegelikult meelsasti naiseks kuni 1940. aastani välja, vahel põlati omavanune sulane ära ning eelistati vana ja rikast talumeest. Nõukogude ajal olid hinnas meremehed ja kaubandustöötajad, aga ka muud mõjukad ametiisikud. Samas võttis inimestel aega, et uutmoodi ametitega harjuda – naerdi ju ökonomisti kaua aega öökommunistiks ja peainseneri kahtlustati vaat pea alati riigi vara omastamises (nagu seltsimees Saulus filmis «Viini postmark»). Eesti taasiseseisvudes ununesid teadlased ja insenerid, hinda tõusid ärimehed ja sekretärid-missid. 21. sajandil teevad ilma suunamudijad, investorid ja meelelahutajad.