Lauristin: kool vajab uute majade kõrval uut moodi sisu

Marju Lauristin. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Eesti Hardusstrateegia 2020 ekspertgrupi juhi, professor Marju Lauristini sõnul ei saa koolivõrgu reform piirduda vaid hoonete ja õpilaste ümberkorraldamisega, sest vastasel korral võidame betoonis, aga kaotame inimvaras.

«Kogu Eesti arengu põhiküsimus - tuleviku küsimus, kuidas me suudame läbi lüüa - seisneb võimekuses näha, mis on igas koolis, igas inimeses erilist,» ütles Lauristin.

Põhjus on lihtne – Eestis on nii vähe lapsi, et kui kool jätab õpilase potentsiaali välja arendamata, tekitab see riigile tulevikus keerulisi sotsiaalseid probleeme nagu väljakukkumine haridussüsteemist, ebavõrdsed abielud, palgaerinevused ja vildakad väärtused. Lisaks sellele on ühiskonna nõudmised noortele muutunud – seniste instrumentaalsete oskuste asemel vajatakse kompleksse mõtlemise ja kujutlusvõimega innovatiivseid inimesi.

«Rahvuskeskne paradigma asendub hariduses rahvusvaheliselt avatud paradigmaga ja see on väga piinarikas. Ükski sotsiaalne süsteem ei suuda enam tagada turvalisust inimesele, kes ise ei ole võimeline tegema kiireid otsuseid oma võrgustikele toetudes. Kool peab aru saama, et saadab inimese sellesse konkurentsitihedasse keskkonda, mitte ajas tagasi või üksikule palmisaarele,» ütles Lauristin.

See tähendab ühtlasi, et aastakümnetega sisse harjunud klasside ja ainete kaupa lahterdamisel põhinev koolimudel, peab muutuma. Ainete sisu vajab rohkem omavahel sidustamist, õpilased ja õpetajad praegusest enam koostöö ja eneseteostuse võimalusi. Tulevikus võiks IT-rakendustele tuginedes olla võimalik, et andekas 5. klassi laps võib oma teadmised viia ise õppides 8. klassi tasemele ja ainete vahele meelevaldselt löödud piirid kaovad, asendudes uute seostega.

Keskmes õpetaja

See aga tähendab olulisi muutusi õpetaja töös. «Riik võiks hakata sõnastama, millist õpetajat me tegelikult ootame. Õpetaja ja õpilase dialoog ja ühislooming on õppeprotsessi põhiline edasiviija ja väärtussisu looja. See eeldab seda, et õpetaja on ise võimeline olema vaimne eestvedaja,» kirjeldas professor.

Lauristin ei kahtle, et eesti õpetajad tulevad sellega toime, kuid selleks on vaja kõrgel tasemel poliitilisi otsuseid, sealhulgas õpetaja töö hindamise ja tasustamise aluste muutmist. Tuleb kergendada õpetaja kohustustekoormat ja võimaldada tal oma töös vabamalt tegutseda. Mitmed aegavõtvad ülesanded, nagu näiteks kontrolltööde parandamine, võiks viia digitaalsele kujule ja kasutada ära infotehnoloogia pakutavaid võimalusi.

Suuri investeeringuid vajab õpetajate ümberõpe, mis kannatab praegu selge kontseptsiooni puudumise ja ülikoolide vähese koostöö all. Ometi vajaksid õpetajad kuudepikkust, järjepidevat ja põhjalikku täiendkoolitust ülikoolides, mis annaks neile ülevaate värsketest õppemeetoditest ja enesekindluse klassi ees seista. Ühtlasi parandaks see pedagoogi kuvandit õpetajate endi ja ühiskonna silmis.

Praegu on olukord nukker, sest hiljutise uuringu kohaselt positsioneerivad õpetajad end ühiskonnas samale tasemele nagu teenindaja. «Nad tunnevad ennast alla keskmise kihina. See on lubamatu,» ütles Lauristin. Olukord on tekkinud eelmisel kümnendil, mil maad võttis primitiivselt turumajanduslik suhtumine haridusse ja õpetajat hakati nägema teenusepakkujana. Koolireformi sisuline edu eeldab õpetaja kui kultuurikandja ja noore põlvkonna kasvataja rolli väärtustamist.

Arusaam koolist muutub paratamatult

Lauristini sõnul tingivad uued olud ka selle, et arusaam erinevate kooliastmete olemusest kujuneb ümber.

«Põhikoolis ei peaks olema fookuses mitte ainete õppimine, vaid õpilase isiksuse areng, tema võimete avastamine, maailmapildi ja väärtuste kujundamine. Minu jaoks on kogu käimasoleva koolireformi tuumaks just põhikooli sisulise tähtsuse tõstmine. See eeldab kindlasti põhikooli õpetaja töö sisu ja tulemuslikkuse sidumist mitte niivõrd aineõpetuse mahtude kui kasvatuslike ülesannete täitmisega. Seetõttu toetan täielikult ideed minna õpetajate töö tasustamisel ametipalgale, mis ei sõltuks ega põhineks ainult aineõppe koormuse ja õpilaste arvu arvestamisel. See peaks tagama ka väikeste põhikoolide õpetajatele normaalse töötasu. Samas tuleks gümnaasiumide õppetööd enam lähendada kõrgkoolides toimuvale. Gümnaasiumiõppe ja põhikooliõppe sisu, eesmärkide ja meetodite vahe peab olema suurem kui ta praegu on,» leidis Lauristin.

Seda põhikooli ja gümnaasiumi eesmärkide eristamist peaks selgemini rõhutama ka käimasolev koolivõrgu reform. Kui põhikoolis õpilaste talendid varem avastatakse, on neil võimalik ka varem langetada eluks vajalikke otsuseid, nagu näiteks valik kutsehariduse või tugeva gümnaasiumihariduse vahel.

Kuna lõppsiht on anda igal pool Eestis võimalus saada tipptasemel keskharidust, seisab gümnaasiumidel Lauristini sõnul ees suur töö oma näo otsimisel.

«Lõppkokkuvõttes määrab iga gümnaasiumi eluvõime ja arengu ikkagi tema õpetajate ja direktori vaimsus ja teovõime, et leida see tera, mis teeb just selle kooli atraktiivseks. Õpilaste liikumine gümnaasiumide vahel võiks olla hoopis mitmesuunalisem, mitte ainult maalt linna või väiksematest suurematesse keskustesse. Miks ei võiks Tartust tahta lapsed minna Otepääle, kui Otepää gümnaasium arendaks välja loodusekeskse või spordikeskse suuna? Miks ei võiks olla Viljandis kultuuriakadeemia lähedusesniisugune gümnaasium, mis on pärimuskultuuri keskne? Miks ei võiks Kuressaare edasi arendada oma merenduse kallakut? Ja Räpina siduda tihedamini gümnaasiumi ja aiandusalase kutseõpet?» pakkus Lauristin.

Sellisel korral koolivõrgu reform mitte ei soodustaks ääremaastumist, vaid hoopis aitaks sellele vastukaalu kujundada.

Professori sõnul peabki koolireform saama alguse mitmest otsast korraga – nii koolivõrgu paigutusest kui õpetajate töö väärikast hindamisest ja õpetajakoolituse arendamisest.
Sealjuures on paratamatu, et ministeeriumil tuleb langetada ka valusaid otsuseid.

«Nähes kui raskelt see on viimase viieteistkümne aasta jooksul läinud, on mõistetav ministri tahe teha parem juba reform ära jõuga kui see, et see jääb jälle tegemata. Pikaajalise vindumise, venitamise ja laialivalgumise kogemus on ikka väga palju halvem,» ütles Lauristin.

Koolivõrgu reformist alanud haridussüsteemi uuendus peaks lõppkokkuvõttes liitma põhi- ja gümnaasiumihariduse üheks tervikuks ühelt poolt alushariduse ning teiselt poolt kutse- ja kõrghariduse ning täiendkoolitusega. Sellise elukestva õppe strateegia ideestik on juba välja pakkunud ja ministeeriumile üle andnud Eesti Koostöökogu ja Eesti Haridusfoorum oma dokumendis «Eesti hariduse viis väljakutset».

«Ministri hiljutisest esimemisest haridusavalikuse ees võis välja lugeda, et tal on tahet seda kodanikuühiskonna algatust toetada ja nendest ideedest kujundada terviklik hariduse arengukava ajavahemikuks 2014-2020,» avaldas Lauristin lootust.