Möödunud nädalal osales suurõppusel KILP pooltuhat politseinikku ning pea tuhat kaitseliitlast, kaitseväelast ja liitlasvägede sõdurit. Seejuures oli märkimisväärne hulk neist kohal omal vabast tahtest ning jättis oma kodused, töised ja muud tegemised, et õppida kriisis riiki kaitsma. Nägime, et kui piirialal peakski mõni kriisiolukord tekkima, on kogukond meie selja taga, kohalikud omavalitsused ja teised partnerid jõustruktuuridele tugevalt toeks ning koos ja korraga kriisiülesannet lahendamas.
Neil päevil nägi kahe erineva maailma, Eesti ja Venemaa piiril selgelt, milline on laiapindse riigikaitse potentsiaal, kui igaüks oma rollis, aga ühe eesmärgi nimel tegutseb. Arvestades maailma meie ümber peavad tsiviil- ja sõjalised struktuurid palju rohkem harjutama just ühte jalga käimist. Kui varem on iga riigiasutus üldjuhul teinud õppusi oma õuel ja oma kalendri järgi, siis tõeliselt tugevaks saame ühiste väliõppustega, kus riigikaitselisi tegevusi tõesti koos läbi harjutada. Nii ei pea ka õppus Siil olema üksnes sõjaline harjutus, vaid saab olla kogu riigi õppus, milles enne sõjavõidu koju toomist harjutatakse võidule eelnevate väljakutsete lahendamist. Olen kindel, et üks iga-aastane mahukam riigikaitse ühisõppus loob kõigile suuremat väärtust kui see, et püüame erinevatel aastaaegadel oma kalendritega võideldes üksteise õppustest osa saada.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/07/16826848t1hbfc1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/07/17/15462352t1h6a1f.jpg)