ENE KALLAS ⟩ Kallid kaubamajade juhid – võib-olla tohiks paluda natuke inimlikkust

Magistrali ostukeskus. Foto on illustratiivne. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Kui alustada päris algusest, siis nõukaajal oli piim odav ja liha polnud saada. Isegi kala polnud poes. Vähemalt mitte maal. Ka Saaremaal. Riiete värv varieerus poripruunist kolesiniseni ja lapsi sunniti koolivormi, mis sobis väga vähestele, meenutab toimetaja Ene Kallas päevakommentaaris.

Jumal paraku, mina nende valitute hulka ei kuulunud ja kõik koolivormiseelikud peletasid mind kümneteks aastateks eemale lühemast seelikust. Üldse seelikutest ja kleitidest. Ainus pikkus, mida kuidagimoodi tunnistasin, oli kandadeni. Ja ainus aktsepteeritav värv oli must. Väheste Ameerika-vanatädide saadetud riietega, mis moodustasid suure erandi.

Mõnda aega tagasi aga avastasin hilpude imelise maailma, ja avastan siiamaani, sest jah, mälestus koleriietest jääb minuga. Harakas tõstis pead ja sundis kolistama mööda kaubanduskeskuseid. Välismaised ei olnud veel avanud oma virtuaalseid uksi minu jaoks. Ma polnud neid veel üles leidnud.