JUHTKIRI ⟩ Elu ja surma küsimus

Paul Tammert Foto: Peeter Langovits

• Elu ja seaduste vahel on tühimik.
• Riigikohtu otsus nõuab Eestis täiendavat debatti.
• Millal võib inimene oma elu lõpetada?

Riigikohus mõistis teisipäeval õigeks Paul Tammerti, kes pakkus inimestele seadet vabasurma minemiseks. Riigikohus leidis, et süüdistatav ei osutanud tervishoiuteenust ning tema surmavat aparaati pole võimalik käsitleda raviseadmena, kuna see põhjustab surma, mida ei saa pidada tervise taastamiseks või tervisliku seisundi säilitamiseks.

Ühtlasi otsustas riigikohus tagastada Tammerti mittetulundusühingule sellelt konfiskeeritud 5000 eurot, mis oli saadud surmava aparaadi saanud inimestega sõlmitud lepingute eest. Tagastada põhjendusega, et MTÜ eesmärk ei saa olla tulu teenimine ning puuduvad tõendid, nagu oleks Tammert soovinud kogu raha endale saada.

Näeme nüüd väga ilmekalt, mis võib juhtuda, kui elu ja seaduste vahel haigutab tühimik. Seadused on mõeldud inimeste elu reguleerimiseks, peale surmanuhtluse kaotamist nad surma enam ei käsitle. Põhiseadus kinnitab igaühe õigust elule, kuid surmast juttu pole. Seega tegutses riigikohus õiguslikus ruumis korrektselt, kuid ilmselgelt vajab küsimus uut vaadet läbi vaimse inimsuse prisma.

Traditsioonilistes ühiskondades oli surm elu loomulik osa. Haigete eest hoolitseti, ent kui inimene enam elada ei jõudnud, siis ta suri ära ja oligi kõik. Probleem on tekkinud kaasaegse meditsiini arenguga, mis võimaldab parandamatult haigete elu üsna kaua pikendada. Toome näiteks vegetatiivses seisundis patsiendi hingamisaparaadi all, kus ta võib elus püsida aastaid. Ent kas see on elu?

Niisiis peame pidama debatti küsimuses, kas ja millistel tingimustel on inimesel õigus otsustada oma elu lõpu üle. Teame, et õigus nõuda ennetava kirja abil teatud tingimustel enda mitte elustamist on juba igati levinud tava. Ent see pole veel vabasurm, see on viljatust meditsiinilisest sekkumisest loobumine, mille üle otsustavad professionaalsed meedikud.

Peame pidama debatti küsimuses, kas ja millistel tingimustel on inimesel õigus otsustada oma elu lõpu üle, minnes vabasurma.

Teame, et kristlikes ühiskondades on enesetapp patt. Neis nähakse elu Jumala antud kingitusena, millest loobumine näitab üksnes inimlikku piiratust ja on igati taunitav. Teisalt, et elusolendite kannatusi tuleks vähendada, on samuti kristlik või budistlik seisukoht. Kui inimene kannatab meeletuid valusid ja tal pole lootust paranemisele, siis kas tal on kohustus seda koormat kanda?

Seni on lahenduseks peetud palliatiivravi, mis vähendab medikamentide abil krooniliste haigete surmaeelseid vaevuseid. Kindlasti pole nende inimeste elukvaliteet võrreldav tervete inimeste eluga, ent millisest hetkest peaks olema inimesel õigus öelda, et nüüd aitab? Teiseks, kuidas olla kindel, et ravimite mõju all poolabitu isik teeb õige otsuse ja keegi ei kuritarvita tema olukorda, saamaks näiteks pärandust?

Igatahes, riigikohtu otsusega on saanud selgeks, et Eesti õigusruumis eksisteerib surma ja elu küsimuses hall ala, mis nõuab seadusandja sekkumist. Kui seda arutelu lõputult edasi lükata, võivad tagajärjed olla väga halvad.