HANNO PEVKUR ⟩ Kiibid – mikroskoopilised elemendid, mis võivad tekitada suuri probleeme

Ukraina kaitseväelane uurimas allatulistatud Shahedi drooni. Foto: Efrem Lukatsky

Kui 2022. aastal kaitseministriks sain, oli üks minu esimesi avalikke sõnumeid, et peame Ukraina sõja õppetunnid maksimaalselt Eesti kaitsevõime tõstmiseks ära kasutama. Tollal sõjaväljal esimesi samme teinud droonid on praeguseks muutunud sama igapäevaseks nagu padrunid võitleja salves, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.

Lihtsad tsiviildroonid, mille sees peitus kümneid mikroskeeme, andsid ukrainlastele silmad ja eelispositsiooni. Kuid need silmad ei sünni tühjalt kohalt – iga drooni sees tuksleb ränikiip, mille tootmine on koondunud Aasia südamesse, eelkõige Taiwani. Ka Eesti julgeolek, kuigi toetatud NATO ja Euroopa Liidu kaitsekilbiga, sõltub üha enam tehnoloogilisest suutlikkusest. Ja ka meie võitlejad vajavad droone, et kasutada neid metsas, soos ja linnas. Droone, mis suudaksid tuvastada ohu enne, kui see jõuab väravateni. Kaitseliit, ajateenijad ja elukutselised sõdurid vajavad silmi, mis ei väsi ega pelga. Aga need silmad – need droonid – töötavad ainult siis, kui maailmas jätkub ligipääs kiipidele.

Seetõttu lugesin huviga Chris Milleri raamatut «Kiibisõda» ja soovitan seda kõigile, kes tahavad paremini aru saada Eesti ja Euroopa ees seisvatest väljakutsetest tehnoloogia vallas. Tegelikult pole see isegi mitte lihtsalt raamat tehnoloogiast, vaid hoiatav lugu sellest, kui habras on maailm, kus Eesti kaitsevõime tugineb ränitükkidele, mida toodetakse tuhandeid kilomeetreid meist eemal. Raamat avab lugejatele loo globaalsete jõujoonte nihkumisest, kus väikesed riigid – Eesti nende seas – ei saa endale lubada tehnoloogilist mugavust.