/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/04/27/1078324t1h2bf9.jpg)
Riigi eelarvestrateegia aastateks 2013–2016 näeb ette alkoholiaktsiisi tõusu viis protsenti aastas. Eesti kultuuriruumis on käibeväide, et valitsus, mis tõstab õlle hinda, ei püsi kaua pukis. Praktika seda väidet siiski ei kinnita.
Juhtkiri: valitsus tõstab õlle hinda, aga ei kuku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjus on küllap inimeste (loe: valijate) kahepalgeline suhtumine alkoholi. Tegu on üldinimliku omadusega, millel siiski võib olla eestilikke nüansse. Ühelt poolt oleme Eestis olnud pikka aega ühed Euroopa kõige janusemad alkoholitarbijad. Teiselt poolt toetavad Eesti inimesed alkoholi kättesaadavuse piiramist.
Selle taga on reaalsusest hälbiv arvamus, et meie, korralikud keskmised inimesed, tarvitame alkoholi mõõdukalt ja mõistuse piirides ning suurte koguarvude tekitajad on «pahad teised», kelle halbu harjumusi tuleb kahtlemata piirata. Lihtne arvutus näitab aga seda, et vähesed päris alkohoolikud oleks ammu surnud, kui oleksid üritanud kogu Eesti alkoholitarbimist oma vaevatud õlgadele võtta.
Võib vabalt öelda, et alkoholiaktsiisi tõstmise maksab siiski kinni tavaline Eesti inimene, saades ühe euro eest vähem joovastavaid promille, ning on sellega veel rahul ka, sest maksutõus on ju ometi suunatud «pahade teiste» ohjeldamisele.
Alkoholiaktsiis on suhteliselt väike element eelarvestrateegias. Praegu annavad aktsiisid kokku kuuendiku ja alkoholiaktsiis neli protsenti riigieelarve tuludest. Tänavuses riigieelarves on alkoholiaktsiisi summa 192 miljonit eurot.
Maksupoliitika esimene näitaja on see, kui palju sisemajanduse kogutoodangust avalikesse eelarvetesse kogutakse – üldine maksukoormus. Värske eelarvestrateegia lubab, et maksukoormus alaneb 2016. aastaks 32,3 protsendini SKTst.
Järgmine tase on maksude struktuur ehk inimlikult öeldes see, kes ja millega seoses makse maksab. Praegused valitsusparteid pole varjanud, et nende siht on palgaga seotud maksude alandamine ja tarbimismaksude osakaalu tõstmine – makse maksad pigem raha kulutades, aga mitte siis, kui seda teenid. Kolmas tase on, et kodanikke ei huvita pelgalt maksukoormus, vaid ka see, mida kogutud maksudega tehakse ning kes neid veel maksavad – poliitika tulemused ja õiglus.
Igal tasemel tuleb silmas pidada nii maksude otstarbekust (sh nende kogumise efektiivsust) kui ka moraaliküsimusi. Alkoholitootjad väidavad alati, et aktsiisitõus kasvatab salaalkoholi turuosa – maksud jäävad saamata ja rahva tervis saab veelgi enam kahju. Selle vältimine on maksuameti ja politsei töö.
Igikestev moraalirisk seisneb aga selles, et valitsustel on kiusatus rahva tervist ettekäändeks tuues mõelda eelkõige ikkagi aktsiisitulust. Selle kahtluse vastu aitab üksnes tervikliku alkoholipoliitika järjekindel elluviimine.