/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Toimetusse helistas üks proua ja kurtis Tallinna linnvalitsuse plaani üle anda ühistransport tallinlastele tasuta. Tema nimelt polevat tallinlane, vaid elavat lähivallas, küll aga olevat ta vähihaige ja peab Tallinnas ravil käima. Kas nüüd läheb minu jaoks pilet kallimaks, päris proua.
Ilmselt lähebki, sest raha peab ju kusagilt saama ning neile, kes nagunii Tallinnas ei hääleta, pole linnavalitsusel ka põhjust meele järele olla. Maksku pealegi, ütleb munitsipaalloogika.
Kohalik omavalitsus on Eesti seaduste järgi iseseisev ja võib oma kodanike huvides talitada, nagu arvab. Eks inimesed annavad valimistel teada, kas meeldis või mitte. Tallinlased on andnud kahel järjestikusel valimisel teada, et see, mis Savisaar teeb, on hästi tehtud ja tehku aga edasi.
Ning kui iga päev pruugitav transport on tasuta, siis hoiab see pere-eelarves kokku ju kena sendi. Paljukest see üksiktalong ikka maksta saab ja kartus, et tasuta ühistransporti enam ei arendata, pole kõneväärt – võrreldes Mumbaiga on see juba täitsa arenenud, euroopalikud standardid on aga kättesaamatus kauguses nagunii.
Ometi on siin seesama härja ja Jupiteri lugu – suvaline väikelinn võib ju väljastpoolt tulijatele kas või sissesõidutasu kehtestada, aga Tallinn pole suvaline väikelinn. Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn ja olulisim tõmbekeskus ning linnavalitsuse poliitika peaks linlaste lõputa helge tuleviku korraldamise kõrval ka sellega arvestama.
Tallinlastele tasuta, kõigile teistele tasu eest – see põhimõte on nii väiklane, et sunnib oma registreeritud elukohta eravestluses salgama. Lihtsalt piinlik on. Ja piinlik on ka «heanaaberlik» koostööpakkumine ümbritsevatele omavalitsustele, et kui need nõustuvad Tallinnale maksma, saavad ka nende elanikud sõita tasuta nagu tallinlased.
Esiteks, mis läbirääkimistest saab juttu olla, kui üks pool on üheselt jõupositsioonil, see on «kollektiivpileti» väljapressimine. Teiseks jääb linnavalitsuse praeguste plaanide järgi igal juhul üle mingi ebamäärane hulk neid, kes peavad pileti ostma, näiteks turistid ja Tallinnast kaugemal elavad inimesed. Aga mida vähemaks jääb ostjaid, seda vähemaks jääb ju ka müügikohti. Nii saaks üksikpileti hinna tõusu läbi viia ka n-ö kogemata – jääb vaid sõidukijuht ja temalt ostes on pilet juba praegu soolase hinnaga.
Kui kõik omavalitsused mõtleksid nagu Tallinn – et on oma ja mitte oma elanikud –, koosneks Eesti väikestest vürstiriikidest nagu feodaalaja Euroopa. Õnneks pole teistel omavalitsustel selleks raha ega tahtmist – teised omavalitsused meelitavad inimesi enda juurde, samas kui Tallinn käitub nagu monopolile kohane. Teistsuguste seaduste korral oleks ta konkurentsiametile paras tööülesanne.