:format(webp)/nginx/o/2025/05/04/16819781t1h34f1.jpg)
Lähenev kalendripäev, 9. mai on alati olnud eestlaste jaoks masendav. Mitte küll kõigi jaoks, sest meil oli Arnold Meri ja on Oudekki Loone, aga siiski: suured vene inimeste massid tähistasid lärmakalt seda, mis sümboliseeris eestlaste jaoks surma ja repressioone, kirjutab Ivan Makarov.
Kui see trall ei oleks iga aastaga aina eskaleerunud, poleks ehk pronksiöid ega Tallinna rüüstamist. Aga Vene maailmal on selline omadus, et alati on vähe, alati nõutakse rohkem – minnakse üle teiste rahvaste taluvusepiiri, nüüd minnakse lisaks ka üle naabrite piiride. On raske ennustada, mis oleks siis, kui dozorlased ei oleks hakanud korraldama eestlaste pealinna südames aina sõjakamaid kõnekoosolekuid ja rünnanud seal Eesti lippu, nii et Andrus Ansipi valitsus ütles, et nüüd aitab, ja viis okupatsioonisümboli kalmistule.