:format(webp)/nginx/o/2025/04/17/16784937t1hf022.jpg)
/nginx/o/2025/03/26/16739545t1hd037.jpg)
Eesti on edetabelites, mis mõõdavad riigi demokraatlikkust (Economist Intelligence Unit, Freedom House), olnud ikka esirinnas. Sellest võiks järeldada, et demokraatiaga on meil kõik korras ning vastupidised väited liigituvad kiuslikuks juuksekarva lõhkiajamiseks. Ometi küsivad palju poliitikat jälgivad inimesed üha sagedamini, kas Eesti demokraatia hea seis pole mitte statistiline silmamoondus, kirjutab London King's College'i rahvusvaheliste suhete tudeng Sandra Laur (Keskerakond).
Näiteid sellest, kuidas Eestis demokraatiat pidevalt õhemaks lihvitakse, on raske mitte tähele panna. Valitsus kaalub 200–400 tuuliku rajamise nimel planeerimissüsteemi muudatusi, mis võimaldaksid riigil kohalike omavalitsuste otsustusõigusest kas mööda minna või selle neilt «vabatahtlikult» üle võtta. Politsei- ja piirivalveamet on Eesti teedele rajanud kaameravõrgustiku, ilma et neil oleks selleks olnud rahva mandaat. Nursipalu harjutusvälja laiendamine suruti läbi jõupoliitikat rakendades. Rail Balticu trassi kohta on kriitika kestnud aastaid, kuid rahvaküsitlust ei ole kordagi kaalutud. Valitsus kardab Šveitsi tüüpi otsedemokraatiat ehk rahvahääletusi, pidades kodanikelt arvamuse küsimist pigem takistuseks kui väärtuseks. Riigikogus peaksid rahvasaadikud ideaalis esindama kõigi Eesti piirkondade huve, aga praktikas ei toimu parlamendis isegi mingit arutelu, vaid mitmeid monolooge, mille järel kiidetakse koalitsiooni häältega heaks kõik (enamasti) ministeeriumidest laekunud eelnõud.