Tehisintellekti ajastul kõlab üliefektiivsuse lubadus ahvatlevalt. Töötempo on saanud omaette võistlusalaks. Kiiremini! Paremini! Efektiivsemalt! Tööülesanded, mis varem nõudsid tunde, saab nüüd tehtud minutitega ning meie päevad muutuvad aina optimeeritumaks. Kuid selle võidujooksu käigus kerkib üha teravam küsimus: millised on suurenenud produktiivsuse kõrvalnähud?
Hea võrdluse leiame tippsportlaste maailmast. Nende treeningud ja võistlused on ülimalt intensiivsed, suure koormusega ja nõuavad maksimaalset keskendumist. Kuid sellele järgneb alati teadlik puhkus ja taastumine – see on osa treeningplaanist. Ilma piisava taastumiseta langeb sooritusvõime kiiresti ja vigastused pole kaugel. Paljud vastupidavusalade tippsportlased kasutavad polariseeritud treeningmeetodit, kus 20 protsenti ajast tippkoormusega treening vaheldub 80 protsenti madala koormusega treeninguga. Sarnane põhimõte peab kehtima ka meie tööelus. Mida intensiivsemaks muutuvad meie tööperioodid – eriti AI-võimendatud efektiivsuse tõttu –, seda teadlikumalt tuleb planeerida mitte ainult puhkust, vaid ka teist tüüpi tööd.
:format(webp)/nginx/o/2013/10/24/2570248t1h8101.jpg)
/nginx/o/2025/04/03/16753986t1hcab1.jpg)