NÄDALA VASTAJA ⟩ Esimene riigiarhitekt Tõnis Arjus väärtustab võrgustike ehitamist ja kaasamist

Eesti esimene riigiarhitekt Tõnis Arjus. Foto: FOTO: Sander Ilvest

Sel nädalal sai teoks ajalooline otsus – Eesti sai endale esimese riigiarhitekti, kelleks on Tõnis Arjus. Niisuguse ametikoha vajadusest on räägitud juba aastast 2006 ning alates 2025. aastast kuulub riigiarhitekt maa- ja ruumiameti juhtkonda ning juhib strateegilise ruumiplaneerimise teenistust.

Kuidas teil hetkel läheb?

Kuni juuni alguseni olen strateegiline konsultant Milttonis, ühtlasi Tartu Ülikooli magistrant (muutuste juhtimine ühiskonnas) ja lisaks annan välja enda podcast’i «Ruumilood». Olulise projektina on töölaual Rohetiigri peateekaardi koostamine, mille peatoimetaja rolli pean küll nüüd kellelegi üle andma.

Eesti esimese riigiarhitektina asute rajama teed, mida keegi teine veel käinud ei ole. Mille osas olete kõige ootusärevam?

Enda jaoks olen olukorra mõtestanud nii, et oluline ei ole niivõrd see, et mina olen riigiarhitekt, kuivõrd eelkõige see, et minu roll on selle institutsiooni ja seotud teenustepaketi väljatöötamine ja korraliku alustala rajamine tuleviku riigiarhitektidele.

Kuna Eesti riigiarhitekti ei ole seni olemas olnud, siis juriidiliselt temaga seotud teenuseid põhimõtteliselt ei olegi. Teenuste disainimine on oluline järgmine samm, mida ette võtta ja teha seda samamoodi suures koostöös, nagu sündis maa- ja ruumiameti kontseptsioon tervikuna. Praegu on selleks hea hetk, kuna maa- ja ruumiamet on äsja moodustatud ja käimas on terviklik teenuste analüüs. Ühtlasi on olemas planeeringute asekantsleri koht ja avalikus sektoris on palju nutikaid maa- ja ruumipoliitikaga tegelevaid eksperte, kellega koos seda teekonda ette võtta.

Mistahes muutused tekitavad inimestes alati palavaid tundeid. Mis on teie võti, jõudmaks teistega ühisele arusaamisele?

Minu jaoks on üks uuritav ja väga kõrgelt väärtustatud teema laiemalt võrgustike ehitamine ja kaasamine. Kaasamine on hästi ära lörtsitud sõna, kuid olemas on väga metoodilised viisid, kuidas demokraatliku arutelukultuuri abil saavutada võimalikult head tulemused. Sealjuures on minu jaoks üks oluline alustala Chris Vossi defineeritud mõiste «taktikaline empaatia», mis laias laastus väljendab seda, et mistahes situatsioonis on alati võti iga osapoole ära kuulamine ja tema tegelikust agendast aru saamine. See on samm number üks, et mõista, kas osapoolte vahel on võimalik leida ühisosi. Kui need on leitud, on võimalik ehitada osapoolte vahel sisulist koostööd.

Kokkuvõtvalt on mul kombeks inimesi siira huviga kuulata. See võimaldab jõuda nende huvide ja väärtushinnangute tuumani.