/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/02/16816538t1h10d4.jpg)
- Suurbritannia üleriigilised küsitlused on viidanud, et sajandi püsinud kaheparteisüsteem nõrgeneb.
- Põhjus, et ka 2024. aasta valimiste järel on valijate kaotuse trend jätkunud, on pettumus.
- Järgmised parlamendivalimised peetakse vana süsteemi järgi – otsustavaks saab, kas tendents jätkub.
Selle aasta 1. mail üllatas Nigel Farage'i erakond Reform UK Briti poliitikavaatlejaid ootamatu võiduga vahevalimistel Runcorn & Helsby valimisringkonnas, mida seni oli peetud leiboristide «ohutuks» tugipunktiks, kus mõne teise erakonna läbimurre oleks ülimalt ebatõenäoline, selgitab ajaloolane Mart Kuldkepp.
Reform UK kandidaadi edumaa oli küll ülinapp, kuid kindlasti kõnekas märk nii Reform UK toetuse jätkuvast kasvust kui laiemaltki valijate eemaldumisest konservatiivide (tooride) ja Tööpartei (leiboristide) traditsioonilisel kaksikvõimul põhinevast poliitilisest süsteemist. Ka viimase aja üleriigilised küsitlused on viidanud sellele, et juba sajandi püsinud kaheparteisüsteem on nõrgenemas ning väiksemate erakondade – liberaaldemokraatide, roheliste ja Reform UK – toetus on hakanud kasvama kahe suure erakonna arvelt. Kõik see on andnud uut hoogu aruteludele võimaliku valimissüsteemi reformi üle ja spekulatsioonidele, et Suurbritannia poliitilises süsteemis võib olla alanud tõsisem nihe.
Et selline trend eksisteerib, kinnitavad ka 2024. aasta juulikuus toimunud parlamendivalimiste tulemused, millega Suurbritannia kaks suurerakonda said kahepeale kokku ainult umbes 58 protsenti häältest – vähem, kui kunagi viimase saja aasta jooksul. Tööpartei sai valitsemiseks vajaliku parlamendienamuse kokku ainult umbes 34 protsendi valijate häältega, mis on samuti väiksem number kui kunagi varem. Tooride toetus langes samal ajal 24 protsendi tasemele, mis on jällegi ajaloo madalaim tulemus. Ühtekokku valis üle 40 protsendi valimas käinutest mõnda väiksemat erakonda.
Teadupärast on nimetuse First Past the Post (FPTP) all tuntud Suurbritannia valimisüsteem struktuurselt kallutatud viisil, mis annab suurema toetusega erakondadele teiste ees suure eelise.
Viimased on sellest muidugi jõudsalt kasu lõiganud. Liberaaldemokraatidele anti umbes 12 protsenti häältest, millega neil õnnestus üle võtta kümneid varem konservatiividele kuulunud parlamendisaadikukohti. Rohelised saavutasid pea seitsme protsendi häältega oma läbi aegade parima tulemuse, tänu millele on neil esimest korda rohkem kui üksainus parlamendisaadik. Reform UK, mis kogus üle 14 protsendi valijate toetuse, sai aga tervelt viis parlamendikohta – viis korda enam kui Nigel Farage’i kunagine erakond UKIP, mida kümmekond aastat tagasi peeti mäletatavasti Suurbritannia kaheparteisüsteemile peamiseks ohuks.
Asjaolus, et ka 2024. aasta valimiste järel on sama valijate kaotuse tendents jätkunud, võib näha pettumust Tööerakonna senise poliitika üle, mis kõige perspektiivikama alternatiivina pikki aastaid võimul olnud konservatiividele sai viimastel üldvalimistel küll suure osa valijate toetuse, kuid pole neile seatud kõrgendatud ootustele päriselt vastanud. Endale jalga tulistamisega võrreldud Brexit kummitab Briti poliitikat edasi ka leiboristide valitsuse ajal, kes püüavad igati hoiduda selle teema uuesti avamisest. Samuti pole vasaktsentristlik poliitika suutnud pakkuda retsepti Suurbritannia stagneeruva majanduse turgutamiseks ning see arvukas osa valijatest, kes muretseb kõrgete immigratsiooninumbrite pärast, ei leia oma vaadetele toetust õieti kummagi peavooluerakonna juurest.
Teadupärast on nimetuse First Past the Post (FPTP) all tuntud Suurbritannia valimisüsteem struktuurselt kallutatud viisil, mis annab suurema toetusega erakondadele teiste ees suure eelise. Nii andis leiboristide 34 protsenti viimastel valimistel tulemuseks suure parlamendienamuse, kuid tooride 24 protsenti võrdus vähem kui viiendikuga saadikukohtadest. Samal ajal kogusid Rohelised ja Reform UK kahe peale kokku enam kui 20 protsendi valijate häältest, kuid said sellele vaatamata parlamendi alamkoja saadikukohtadest ainult poolteist protsenti. Võib õigustatult väita, et praegune parlamendi koosseis tegelikult ei peegelda adekvaatselt valijate eelistusi ning olukord, kus enamusvalitsuse moodustamine on saanud võimalikuks ainult kolmandiku elektoraadi toetusega ja miljonite inimeste antud hääled on jäänud ilma igasuguse nähtava mõjuta, kujutab endast ohtu demokraatiale ja rahva usaldusele avaliku võimu vastu.
Võib õigustatult väita, et praegune parlamendi koosseis tegelikult ei peegelda adekvaatselt valijate eelistusi ning olukord, kus enamusvalitsuse moodustamine on saanud võimalikuks ainult kolmandiku elektoraadi toetusega ja miljonite inimeste antud hääled on jäänud ilma igasuguse nähtava mõjuta, kujutab endast ohtu demokraatiale ja rahva usaldusele avaliku võimu vastu.
Seega näib hetkel olevat enam kui küllalt alust uuteks aruteludeks valimissüsteemi võimaliku reformi üle. Arvamusküsitlused näitavad, et pea pool Ühendkuningriigi valijatest juba pooldabki üleminekut proportsionaalse esindatuse (PR) süsteemile, mis tagaks parlamendikohtade jaotuse umbkaudu vastavalt saadud häälte tegelikule osakaalule, samas kui veendunud FPTP pooldajaid leidub ainult umbes veerandi jagu. Ka võrdlemisi suur grupp praeguseid parlamendisaadikuid nii tooride kui leiboristide leerist (väiksemate erakondade saadikutest rääkimata) on asunud reformi pooldavale seisukohale. Suurte erakondade juhatused on jäänud aga mõistetavalt skeptilisele positsioonile. Keir Starmeri Tööpartei on survele vaatamata seni keeldunud PR-reformi toetamast ning ka toorid ei soovi kindlasti hakata muutma süsteemi, millest nad on aastakümneid ja õieti isegi juba sajandeid järjepidevalt kasu lõiganud.
Seega pole erilist kahtlust, et ka järgmised Suurbritannia parlamendivalimised peetakse ikka veel vana FPTP-valimissüsteemi reeglite järgi. Kui aga nende järel peaks taas selguma, et kahe suure erakonna vahepealsed püüded valijaid tagasi meelitada on ebaõnnestunud ning eelmiste valimiste ajal ilmnenud tendents väikeerakondi eelistada on veelgi süvenenud, pole Ühendkuningriigi kaheparteisüsteemi lõpp enam ebatõenäoline. Juba praegu pole kahtlust, et vähemalt igapäevapoliitikas pole tooridel ja Tööerakonnal väiksematest erakondadest – ja nende valijate eelistustest – mõistlik enam kauem mööda vaadata.