Margus Lopp ⟩ Projektipõhine teadusrahastus vajab alternatiive

TalTechi keemiaprofessor akadeemik Margus Lopp. Foto: Aivo Kallas /TalTech

Kui Albert Einstein töötaks praegu Eestis ja taotleks granti erirelatiivsusteooria loomiseks, ei kvalifitseeruks ta kindlasti ja jääks toetuseta. Sest tema h-indeks ehk bibliomeetriline indeks oli 0, tal ei olnud teadusgruppi ega töökohana isegi teadusasutust, temalt oli ilmunud ainult üks publikatsioon ja seegi teisel teemal – mingist arusaamatust valguse rõhust. Teaduse bürokratiseerumisest kirjutab akadeemik ja TTÜ emeriitprofessor ja juhtivteadur Margus Lopp.

Miks siis praegune olukord teaduses selline on? Kas sellise rahastussüsteemiga on võimalik jõuda avastusteni? Projektipõhine rahastus eeldab, et taotleja kirjeldaks selgelt oodatavaid tulemusi, kogu teed nende saavutamiseks, nende mõju kogukonnale ja ühiskonnale jne. Selline projektipõhine käsitlus on teravas vastuolus teaduse põhiolemusega – milleks on uue teadmise loomine. Kuidas kirjeldada tulemusi, mida teadlane isegi veel ei tea? Kuidas kirjeldada teed teadmatuse juurde? Kuidas kirjeldada nende edasist mõju ühiskonnale? Projektipõhiselt peab kõik olema täpselt mõõdetud, iga detail vajab täpseid mõõdikuid. Ainult sellisel moel saab bürokraat asju täpselt hinnata, võrrelda ja nende üle otsustada! Siinkohal lausa õhkaks laulusõnadega: Oh mõõdikud, oh mõõdikud, need kasvand üle pea! Nad tarkust täis, nad tähtsust täis, neil miskit pole hea!

Eestis teadusraha jagavad institutsioonid juhinduvad rangelt põhjalikest ja täpsetest eeskirjadest. See tähendab, et ei ole võimalik rahastada projekte, kus eesmärk ja tee selleni ei ole täpselt defineeritud ning kirjeldatud. Mis viib selleni, et nutika teadlase ülesanne taotluse esitamisel on nende institutsioonide ülekavaldamine ja selliste asjade ennustamine ning kirjeldamine, mida keegi veel maailmas ei tea. Ja seda teha veel nii hästi, et pärast oleks võimalik ka rahuldaval kujul aru anda ja saadud tulemused lähtetaotluse konteksti paigutada. Meenub akadeemik Endel Lippmaa kunagine seletus oma tööde edukuse kohta: «Ma ei ole teinud kunagi seda teadust, milleks mulle raha anti». See tähendab, et raha taotlemisel oli ta alati üks samm ees – ta taotles rahastust juba saadud tulemustele ja lõi uut teadust, mille tulemusi ta ise ka veel ei teadnud. See tundub ka tänapäeval edukatele teadlastele olema edasiviiv soovitus!