:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16810699t1h8125.png)
/nginx/o/2024/01/08/15819217t1h0aec.jpg)
- Oleme ehk naiivselt uskunud, et noorem põlvkond seab keskkonna esikohale.
- Sageli arvatakse, et kiirus ja keskkonnahoid on vastandid.
- Kui riigid loovad infrastruktuuri, tuleb tehnoloogia järele.
Me ei saa inimestele ette heita, et nad otsivad kiirust ja mugavust. Küll aga peaksime küsima, miks keskkonnasõbralikud valikud nende hulka ei kuulu, räägib FlixBusi Baltikumi juht Michal Leman.
FlixBusi hiljutine uuring näitas, et jätkusuutlikkus on reisivalikute tegemisel eestlastel üks viimaseid kaalutlusi. Koguni 42 protsenti elanikest peab keskkonnakaalutlusi väheoluliseks. Eriti leige on suhtumine Eesti meeste seas. Peaaegu veerand hindab seda üldse mitte oluliseks. See pole lihtsalt statistika. See on hoiakuline murekoht.
Eesti tulemused ei ole erand. Ka Lätis ja Leedus on arenguruumi, ent Eestiga võrreldes on sealne olukord märksa parem. Lätis ei pea keskkonda transpordi valikul oluliseks vaid 22 protsenti ja Leedus pelk 16 protsenti.
Me ei saa oodata, et inimesed valivad keskkonnasõbralikuma lahenduse, kui nad ei teadvusta selle vajalikkust või kui see tundub ebamugav. Oleme ehk naiivselt uskunud, et noorem põlvkond seab keskkonna esikohale. Kuid ka meie uuring näitas, et nende hoiakud ei erine oluliselt vanemate omadest. Noorimas uuritud vanuserühmas ehk 18–34-aastaste seas peab keskkonnaaspekte reisimisel väga oluliseks või oluliseks keskmiselt 26 protsenti vastanutest.
Põhjuseid võib otsida mitmest kohast. Esiteks ei ole keskkonnateemad sageli seotud vahetu isikliku kasuga, teiseks mõjutavad noori samad praktilised kaalutlused nagu kõiki – hind, kiirus ja mugavus. Nii jäävad rohesõnumid sageli lihtsalt taustamüraks, mida küll toetatakse sõnades, aga mitte tegudes. See peegeldab laiemat trendi kogu Euroopas: rohesõnumid ei toimi, kui need ei lähe inimese isiklike väärtustega kokku.
Liiga sageli usutakse, et jätkusuutlik valik tähendab loobumist: pikem reisiaeg, väiksem mugavus, keerukam planeerimine. Tegelikult ei pea see nii olema. Buss võib olla samal ajal taskukohane, mugav ja keskkonnasõbralik. Näiteks paiskab buss ühe reisija kohta kuni 80 protsenti vähem CO₂-te kui lennuk. See on oluline fakt maailmas, kus iga tonn kasvuhoonegaase loeb. Ometi näitab uuring, et 71 protsenti eestlastest ei tunne lendamise pärast kunagi süüd.
Inimesed ei tunne isiklikku vastutust, kuna tagajärjed, näiteks kliimamuutused, näivad liiga kauged ajas või ruumis.
Sageli arvatakse, et kiirus ja keskkonnahoid on vastandid, kuid kaugliinibuss võib linnadevahelises liikumises olla isegi ajaliselt konkurentsivõimelisem kui lendamine. Eriti kui arvestada lennujaamadele kuluvat aega, julgestuskontrolle ja linnaühendusi. Roheline reisimine ei jõua kohale, kui inimesed ei saa aru, mille vastu see seisab.
Üheks keskseks takistuseks on ka see, et inimesed ei taju oma valikute mõju – eriti kui see mõju tundub abstraktne või kaugelt globaalne. See tähendab, et inimesed ei tunne isiklikku vastutust, kuna tagajärjed, näiteks kliimamuutused, näivad liiga kauged ajas või ruumis. Seega jätkuvalt tuleb leida võimalusi tuua keskkonnateemad inimeste igapäevaellu ning näidata, kuidas ühistranspordi kasutamisest võidab koos keskkonnaga ka tarbija.
Kuid veelgi suurem takistus on aastakümneid kestnud planeerimine ja poliitika, mis on kujundanud ühiskonna, kus auto on mugavuse sünonüüm ja sageli ainus realistlik valik. Selle muutmiseks peab poliitika muutuma äraspidiseks, mitte soosima autost sõltuvust, vaid looma tingimusi, kus inimene saab päriselt valida – bussi, ratta, rongi või jala. See eeldab paremat liinivõrku ja sujuvaid ühendusi. Kui ühistransport ei ole mugav, siis inimesed seda ei kasuta, ükskõik kui roheline see on.
Kuidas aga jõuda selleni, et keskkonnasõbralikkus ja mugavus käiksid käsikäes? Meie oleme valinud tee testida kõikvõimalikke alternatiivkütuseid, mis turul on saadaval, et leida parim lahendus. Katsetame elektrisõidukeid, arendame vesinikubusside prototüüpi, testime biogaasil töötavaid sõidukeid – kõike, mis võiks aidata meid kestlikuma reisimise suunas. Vaatamata pingutustele ei ole me veel jõudnud faasi, kus saaks neid tehnoloogiaid laialdaselt kasutada pikamaaliinidel. Puudub piisav taristu ja tehnoloogiline valmisolek. See on ehe näide, et eraettevõtjate pingutused uutele tehnoloogiatele üleminekuks vajavad ja eeldavad riigipoolset tuge.
Balti riikides kasutamegi täna veel diiselbusse, sest puudub vajalik laadimis- ja tugitaristu. Kuid see ei ole paratamatus, vaid poliitiliste valikute küsimus. Kui riigid loovad infrastruktuuri, tuleb tehnoloogia järele.
Tõeline muutus ei sünni ühe ettevõtte pingutusest või ühest lahendusest. See eeldab ühist pingutust erasektorilt, valitsuselt ja ühiskonnalt tervikuna. Ainult siis saab jätkusuutlikust liikumisest tõeliselt ligipääsetav alternatiiv. Tuleviku transport ei tohi sundida valima mugavuse ja vastutustunde vahel, vaid ühendama mõlemad.