FOTO: A.Peegel

Eks see olnud üks poisikeste temp – kes võinuks uskuda, et nad sellega raha teenivad ja kuulsaks saavad. Nõnda olevat tagantjärele meenutanud üks 27. või 28. aprillikuu päeval 1912. aastal Tartusse Puistee tänavale Utotškini õhusõitu jälgima kogunenud tunnistajatest, kes pani tähele, kuidas keegi noor mees ajab vändaga ringi üht imelikku, kõrgetel peenikestel jalgadel seisvat kasti.


See «poisike» oli Johannes Pääsuke, kõigest 20-aastane foto- ja filmientusiast, kes oli seni tegutsenud päevapiltnikuna, aga siis «kinematografi piltadest» vaimustusse sattunud ja Tartu kino Imperial omanike õhutusel endale ise tõenäoliselt vanast projektsiooniaparaadist filmikaamera meisterdanud. Ja see temp, mille Pääsuke Utotškini lennusõitu sessesamasse kaamerasse püüdes korda saatis, on eesti filmiloo algus.

Too esimene pääsuke ise pole säilinud, vähemalt pole seda veel leitud. On aga mõned teised, veidi hilisemad «pääsukesed»: vaatefilmid Tartu linnast ja selle ümbrusest, ka mujalt Eestimaalt, etnograafiline film Setumaast, pildireportaažid lumeuputusest Tartu linnas ja sealsete tuletõrjujate juubelipeost... – kokku on säilinuid kümmekond.

Ka eesti esimese mängufilmi, 1913. aastast pärit 12 minuti pikkuse «Karujahi Pärnumaal» väntas Pääsuke. Viimane on tähelepanu väärt ka rahvusvahelises kontekstis – kui palju neid rahvuslikke kinematograafiaid siis ikka on, mis võivad oma esimeseks mängufilmiks nimetada poliitilist satiiri.

Rikkaks ja kuulsaks Pääsuke selle tegevusega siiski vaevalt et sai – vähemalt tänapäeva mõõdupuude järgi –, kuigi tema kodus asunud väike stuudio kandis uhke tööstusettevõtte nime Esimene Eesti Kinopiltide Tehas ja selle toodangut õnnestus müüa ka välismaale. Pigem oli ta oma ala fanaatik, kes oli valmis trotsima ka olusid, nagu enamik praegustestki eesti kineastidest. Ehk isegi rohkem.

1913. aasta suvel siirdus ta Eesti Rahva Muuseumi ülesandel pildistamisretkele, mis vältas järjest peaaegu et kaks kuud ja mille jooksul ta läbis piki põhjarannikut matkates vahemaa Narvast Saaremaani. Mõistagi koos omal initsiatiivil kaasa võetud filmikaameraga.

Tassis ise, hambad ristis, nii kaamerat kui fotoaparaati, lisaks veel kummagi jalgu – toonase algelise tehnika mõõtmeid ja kaalu arvestades polnud see just kerge koorem. Võtnuks üle õla ka kopsaka klaasnegatiivide kasti ja reisipauna, kui käsi oleks jätkunud. Nood jäid õnneks abilise kanda. Teel korjas veel vanavara ka.

Pärast esitas arve – sealt on näha, et rännaku ajal kulus ära paar saapaid. Sealjuures, nagu tema reisipäevik kirjeldab, tuli sageli ööbida kehvades oludes, vahel koguni paljal muldpõrandal. Kannatada tühja kõhtu ja trotsida vihma. Pane sa tänapäeva noort filmimeest või -naist midagi sellist järele tegema!

Pääsukese lend katkes ootamatult: kõigest 25-aastane noormees sai surma 1917. aastal sõjaväes aega teenides kaugel Valgevenemaal: kukkus õnnetul kombel rongi ülemisel lavatsil magades alla ja lõi pea vastu laua teravat serva ära. Oligi kõik. Aga eesti film tähistab juba sajandat sünnipäeva.