Õnnetud lood õnnelike lõppudega

Foto: Corbis/Scanpix

Lastekirjanduse uurija ja kriitik Krista Kumberg leiab, et muinas­juttude lõppe õnnelikuks muutes hävitatakse lugude sõnum.

Muinasjuttude õnnelike lõppudega on meil õnnetud lood, ümberjutustajad tahavad neid pahatihti veelgi õnnelikumaks muuta ja nullivad sellega muinasloo sõnumi ja selle jutustamise eesmärgi sootumaks ära. Lähed näiteks poodi lapsele raamatut ostma ja leiad kimbukese üksikväljaandeid või kena paksu kogumiku endalegi tuttavate klassikaliste muinasjuttudega Grimmide-Anderseni kirjapandu hulgast. Viid raamatu koju ja lugedes märkad, et lugudega on vahepeal midagi kummalist sündinud.

Hunt ei neela kedagi alla ja pageb ummisjalu metsa, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Sedasama teevad «väsinud ja katkine lohe» ning vaenulik rüütel. Väike Merineitsi saab mehele. Uute rõivastega keiser muutub heaks ja targaks valitsejaks, kes hoolib oma rahvast rohkem kui oma uhkusest. Tuhkatriinu kutsub oma võõrasõed lossi elama. Mürgitajast võõrasema saatuse kohta ei leia aga kriimu ridagi.

Meelevaldne muinaslugude «paremaks tegemine» kannab pealtnäha õilsat eesmärki – muuta lood lapsele vastuvõetavamaks. Või hoopis täiskasvanule seal kõrval? Tema tahaks kiiduväärselt vara oma võsukese juttude juurde viia, aga põrkab kokku hundi kõhu lõhkilõikamisega ja looma nülgimisega, tuvid nokivad Tuhkatriinu võõrasõdedel silmad peast, Lumivalgekese võõrasema ette asetatakse sütelt võetud raudtuhvlid, nõid aetakse ahju jne. Võigas, kui asjale läheneda realismi, mitte muinasloo võtmes, kus igal julmal juhtumusel on põhjendus ja sõnum, mis alateadvuses head tööd tegema hakkab.

Muinasjutud ei tekkinud siia ilma mudilasele parema une toomiseks. Kui Charles Perrault 17. sajandi lõpus lood Punamütsikesest, uinuvast kaunitarist ja Sinihabemest kirja pani, oli tegu selgelt ühe-, mitte kahemõtteliste ajaviitelugudega täisealisele lugejale. Me peame sada aastat hiljem kirja pandud Grimmide muinasjutte julmaks, aga need on juba lapsele mõeldes «üle käidud» pärimuslood.

Nüüd tahavad suured inimesed samadest lugudest nunnusid raamatuid teha. Selleks pressitakse need titaraamatu formaati, mille käigus loo mahlad viimseni välja nõrutatakse, pelk kondikava jutu pähe alles jäetakse. Või tehakse mõned kohad muinasjutus lihtsalt ümber, et liiga hirmus või kurb ei oleks. Minnakse koguni autorimuinasjuttude kallale ja töödeldakse näiteks Anderseni loomingut.

Kuna muinasjutt on see pinnas, kust palju häid asju alguse saab – väärtushoiakud ja kirjandustaju sealhulgas –, siis kaalugem, kas tasub või ei tasu töötluste üle pahandada. Äkki on tegu vanema põlve lugeja konservatiivsusega, kelle jaoks on ainuõige lapsepõlves loetud versioon? Toetusin Bruno Bettelheimi teosele «Muinasjuttude võlujõud» ja sain sealt tõesti tuge.

Mismoodi kõlab muinasjutu õnnelik lõpp? Mõned valikud Grimmidelt («Muinasjutud», 2008). «Vennake ja õeke» – «Kuningas saatis nood kaks kohtu ette ja kohus tegi oma otsuse. Tütar viidi metsa, kus metsloomad ta lõhki rebisid, nõid aga saadeti tuleriidale ning suri armetut surma. Ja kui ta oli tuhaks põlenud, moondus kitsetall tagasi inimeseks. Õeke ja vennake aga elasid õnnelikult koos oma elupäevade lõpuni.»

«Greif-lind» – «Ja kuningas uppus. Hans aga võttis kuningatütre naiseks ja sai kuningaks.»
Bettelheim väidab: «Traditsioonilises muinasjutus saab kangelane autasu ja kurjale tegelasele saab osaks teenitud karistus, mis rahuldab lapse sügavat õiglusejanu. Kuidas muidu võiks laps loota, et ka tema puhul pääseb õiglus võidule, /…/. Kuidas muidu suudaks ta end veenda, et ta peab korrektselt tegutsema siis, kui ta on tõsises kimbatuses ja soovib alla anda oma halbade kavatsuste survele.»

Küpsele inimesele on omane ebaõigluse andestamine, aga lapsi teeb see nõutuks. Lohutuse saamiseks on vaja otsest õiglust. Ja lapsele näib eriti õiglane, kui täpselt see, mis kuri tegelane soovis kangelasele, saab osaks temale endale, nagu Hansu ja Grete loos.

Võttes kätte järjekordse «Punamütsikese», ei või iial teada, milliseid üllatusi see pakub. Vabalt võib juhtuda, et tütarlast ei hoiatatagi teelt kõrvalekaldumise või võõrastega suhtlemise eest. Pahatihiti on kärpesse läinud väikese tüdruku side vanaemaga ehk vanainimese hoole ja armastusega tehtud müts või keep, mida lapselaps kiindumuse märgina kogu aeg kannab. Tsenseeritud on ka korvikese sisu, põhiliselt leiab sealt kooki, saiakesi, kukleid, «muudki maitsvat», aga algvariandis mainitud veinipudel on «korralikest» ümberjutustustest hoolikalt kõrvaldatud. On tekste, kus külakosti viimist ei mainitagi.

Vaatame lõppusid. Klotsikujulises pappraamatus ei ole hunt ei sõna ega teoga kedagi ära süüa ähvardanud ja pageb ehmunult, kui majale läheneb jahimees, vanaema aga tuleb kapist välja. Koos Punamütsikesega läheb ta rõõmsalt jalutama. (Kuhu? Metsa, kuhu just kuri hunt lippas?)

Teises ei tehta üldse juttu sellest, mis vanaemaga juhtus. Tanuga hunt lebab voodis ning n-ö tõehetke saabudes hakkab Punamütsike nii kõvasti nutma, et puuraidur kuuleb seda ning ajab hundi minema. Punamütsike leiab vanaema kapist luku tagant. «Ma tunnen ennast nüüd juba palju paremini,» teatab vanaema ja pakub kõigile teed ja kooki. Ehk tasuks sellist kapi-šoki ravivõtet teistelegi haigetele vanainimestele soovitada?

Kolmandas variandis haarab nurjatu loom vanaemast kinni, seob tal taskurätikuga suu kinni ja lükkab kappi. Järgneb nn voodistseen, tõe ilmsikstulekule järgneb tagaajamine. Nagu tellitult, kõlab koputus, Punamütsikesel on mahti uks lahti teha, seal seisab puuraidur. «Niipea kui mees hunti nägi, lennutas ta hundi pihta oma kirve ja ajas kurja looma majast välja pimedasse metsa. Hunt hakkas kangesti kartma, jooksis minema ega tulnud enam kunagi tagasi.»

Kelle vaatenurgast on see õnnelik lõpp? Hundi? Loom jäi ju tühja kõhuga. Vanaema-Punamütsikese? Oht metsas redutava hundi näol pole kuhugi kadunud. Kui hunt ehmatusest toibub ja näljanäpistuse ajel taas saaki jahtima asub? Õnnelik lõpp on ikkagi see, kui hunt hukatakse ning jahimees tema naha nülib ja koju viib, nagu see Grimmidel ka kirjas on.

Ah et lapsel hakkab vaesest hundist kahju? Aga ärme unustame, et esiteks – hunt ei ole muinasloos mitte lihtsalt loom, vaid kujund, last tabada võivate ohtude kehastus. Kohe alguses tehakse selgeks, et ega see pole lihtsalt mingi hunt, vaid Suur Kuri Hunt. (Kelletaolisi tänapäeval metsades enam ei ela, võib lapsevanem soovi korral kommentaariks lisada.)

Laps, kes ei oska eraldi hoida muinasjuttu ja tõsielu ning ei adu kurjas hundis n-ö vaenlase kehastust, ei tohiks (veel) «Punamütsikest» lugeda. Ja miks peakski seda lugu ülepea kolme-nelja-aastasele hella hingega lapsele toppima? Iga asi omal ajal. Nudijutte kutsukeste-karukestega, kus midagi hirmsamat kui kodust ärakäimine ei toimu, on ometi jalaga segada. Mu arust on igasugune lihtsustav adapteerimine tarbetu – kui ei jaksa, peake veel ei jaga, oota väheke. Kasva ja kosu ja loe siis, kui õige aeg saabub.

On kergem leppida Grimmide töötlemisega kui Anderseni ümbertegemisega. Haruharva tuuakse «Väike merineitsi» lugeja ette kogu oma traagilises ilus. Roosades raamatutes saab merineid printsilt õigeaegselt musi, muutub inimeseks, abiellub printsiga ja tema perekond külastab teda sageli. Kärpesse on läinud koguni hääle vahetamine jalgade vastu.

Anderseni muinasjutt täidab oma eesmärgi just kurva lõpu abil – lugeja peabki lahinal nutma, tal peabki merineitsist kahju olema, ta peabki imetlema armastava neidise isetust ja ohvrimeelsust, olles korraks mõttes kaalunud ­peos pistoda kui probleemide lahendajat! Lugeja saab (kas või korraks, kas või mõttes) õilsamaks ja paremaks inimeseks.

«Printsess hernel» on muutunud samuti seebikaks: vihmasel õhtul otsib neiu lossist tööd, ta palgatakse teenijaks. Prints armub esimesest pilgust, ajab õhtuti temaga kamina ees mesijuttu, tuleb välja, et neiu on leidlaps. Hernetest tehakse ära, aga hernes ise kaob, seda ei säilitata pidulikult klaaskupli all.

Miks küll mõned täiskasvanud, muidu igati mõistlikud inimesed, püüavad muinasjutte tsenseerida? Miks nad alahindavad lapsi? Ükski terve mõistusega laps ei usu kunagi, et muinasjutt kirjeldab maailma tõepäraselt. Muinasjutu algusvormel annab juba teada, et asjalood sündisid ennemuiste seitsme mäe ja mere taga. Lugeja-kuulaja satub täiesti teadlikult fantaasiamaailma, kus kehtivad oma reeglid.

Bettelheim kurdab: «Need, kes kuulutasid muinasjutud lindpriiks, otsustasid, et kui muinasjutud, mida lastele räägiti, sisaldavad koletisi, siis peavad kõik koletised olema sõbralikud – ent nad jätsid välja koletise, keda laps kõige paremini tunneb ja kelle vastu kõige rohkem huvi tunneb. See on koletis, kellena laps end tunneb või kelleks ta kardab saada ja kes mõnikord ka teda ennast taga kiusab.»

Olen samuti arvamisel, et lohetapulood tegelikult aitavad tappa lohet lugejas endas, nõiaga koos lükatakse ahju lapse hirmud. Tundub silmakirjalik kaitsta lapsi koledate muinaslugude eest ja lubada tal õhtu läbi teleka ees küll uudiseid, küll filme vaadata.

Kirista Kumbergi kinnitusel tuleks suure ettevaatusega suhtuda kõikidesse muinasjuturaamatutesse, mis sädelevad, läigivad, on rõhutatult roosad või sinised ja milles seisab peenikeses kirjas tundmatu ümberjutustaja nimi, vaatamata sellele, et lood on kas Grimmidelt või Andersenilt.

Artiklis kasutatud halvad näited pärinevad järgmistest kogumikest:

•    «Muinasjutu varalaegas»

•    «Muinasjutte tüdrukutele»

•    «Muinasjutte poistele»

•    «Printsessijuttude varalaegas»

•    «Tüdrukute jutud»  jt