/nginx/o/2012/04/27/1078032t1h99e0.jpg)
Miks kardab Kreml avalikustada kõiki Poola ohvitseride massilise tapmise julmi üksikasju? Just alamate negatiivne meelestatus kodumaa tõelise ajaloo suhtes on takistanud võime avalikult arutamast jõhkraid stalinistlikke kuritegusid, leiab kirjanik Andrei Anissimov.
Mõne päeva eest tunnistas Strasbourgi kohus Poola ohvitseride mahalaskmise 1940. aastal Katõni ümbruskonnas sõjakuriteoks.
Õigupoolest ei pidanudki ükski normaalne inimene toda Stalini timukate veretööd millekski muuks. Kummastav on aga see, et suveräänne Venemaa, kes on kinnitanud enda kuulumist tsiviliseeritud maailma ja ütelnud lahti bolševistlikust pärandist, üritab selle ümber jätkuvalt tolmu üles keerutada.
Miks küll võimud juba1990ndatel, nii ägeda demokraatia eestvõitleja ajal, nagu seda oli president Jeltsin, hakkasid algul Katõni uurimise asjus hämama, siis aga salastasid suurema osa arhiivimaterjale ja on vaid piskukaupa neid poolakatega jaganud?
Nüüd, juba «tandemi» võimu ajal, põlistas Venemaa ülemkohus salastatuse. Mida on peljata või häbeneda praegustel võimudel, ei ole võimalik loogiliselt seletada. Sellise suurriigi nagu NSV Liidu jaoks, mille suhtes tunneb veel praegugi nostalgiat väga suur osa Venemaa elanikest, oli 20 000 välismaise ohvitseri (Poola koorekihi) tapmine mõistagi kõigest pisiasi. Kui pidada silmas, et omaenda rahva koorekihti niideti maha miljonites, siis milleks tolle pisiasja pärast nii palju rabelda?
Julgen arvata, et just alamate negatiivne meelestatus kodumaa tõelise ajaloo suhtes on takistanud võime avalikult arutamast jõhkraid stalinistlikke kuritegusid.
Valitsejad ei soovi praegu isegi meenutada kõige suuremat tüürimeest, rääkimata juba tema kuritegudest. Pole kaugeltki juhus, et nüüd, mil on leevendatud parteisid puudutavaid seadusi, valmistutakse lisaks õllesõprade erakonnale registreerima Stalini austajate parteid. Rahva seas on toetajaid nii ühtedel kui teistel. Ja ma kardan, et rahvaste isa toetuspind on märksa laiem.
Kremlis seda loomulikult mõistetakse – milleks siis veel valijaskonda asjatult vihale ajada. Eakad valijad teavad, et elasid võimsal maal, mille ees oli hirmul pool maailma. Magus tunne herilasepesa võimsusest, millest teised elusolendid püüavad võimalikult kaugelt ringi minna, toidab edasi leeki saladuslikus vene hinges.
Tollest «imeilusast ajast» vestavad pensionärid lapselastele ja juba ongi peale kasvanud uus põlvkond, kes on hinganud sisse «imeilusa mineviku» hõngu. Neid, kes tunnevad tõmmet niisuguse mineviku poole, on iga aastaga rohkem, mitte vähem. Noored usuvad, et Stalini ajal ei «kahjustatud» riiki.
Kõik elasid küll tagasihoidlikult, aga see-eest ausalt. Miljoneid Gulagis hukkunuid pole ent vähimatki põhjust haletseda. Need olid lihtsalt suure juhi suurte tegude kõrvalsaadused. Poolakate pärast südant valutada pole enam ammu moes. Seda enam, et nad piinasid juba 20ndatel meie punaarmeelasi palju enam.
Need arvamused on rahva seas nii levinud, et on lausa võimatu selgitada, kuidas punaarmeelased üldse Poolasse sattusid ning miks poolakad näljaajal toitsid esmalt oma sõjamehi ja alles siis vange. Punaarmeelasi ei tapnud keegi, nad surid nälga ja haigustesse.
Vene lihtinimene ei soovi sugugi teada saada, et tööliste-talupoegade armee ei viibinud Poolas üldse mitte humanitaarmissioonil. Bolševikud ristisid Poola elanikud valgepoolakateks ning viisid oma tääkidel neile sunniviisilist võrdsust ja vendlust vaesuses. Poolakad andsid toona vastulöögi, millega suudeti «kommunistlikku paradiisi» eemal hoida veel paarkümmend aastat.
Hoopis teisiti sattusid stalinlikesse piinakambritesse Poola ohvitserid. Pärast seda kui Hitler oli koos Staliniga Euroopa ära jaganud (Molotovi-Ribbentropi pakt), lõikasid punased hordid Poola küljest osa Valgevenest ja Ukrainast, mis toona kuulusid Poolale. Poola ohvitserid kaitsesid oma kodumaad ja sattusid agressori kätte vangi.
Kõigi taevaste ja maiste seaduste järgi sõjavange ei tapeta. Ent seltsimees Stalin vihkas südamepõhjast kogu inimsugu, mitte ainult oma kaasmaalasi. Poola ohvitserid, kes valdavalt olid aadlisoost, kutsusid tal esile sama patoloogilise vihapahvaku. Seda vihkamist süstis kõigi aegade kõige targem juht oma alamatesse, mis õnnestus tal väga edukalt. Seepärast ei kipugi tema järglased üle dramatiseerima mingi kõigest paarikümne tuhande Poola parunivõsu mahalaskmist.
Tõsi, tuleb mainida, et pruukis vaid Hitleril rikkuda sõpruslepingut ja rünnata NSV Liitu, kui Stalin vahetas kohe maski. Ta võttis vastu isegi Poola pagulasvalitsuse peaministri pan Sikorski ja kirjutas temaga alla lepingu ühise võitluse kohta fašistlike lurjustega. Siis lõi ta ka muinasjutu, et poolakaid ei lasknud maha mitte tema seltsimehed NKVDst, vaid neetud fašistid.
Sealtpeale oli ta panidele sõber ja vend. Mis küll ei seganud südametunnistuseta diktaatoril Poola liitlasi taas reetmast Varssavi ülestõusu ajal, mil tema väed seisis Wisła taga ja vaatasid rahumeeli pealt, kuidas ülestõus lämmatatakse vereojadesse, ilma et ta oleks andnud käsku poolakaid abistada. Jah, milleks vajanukski Stalin Sikorskit ja tolle Londoni valitsust? Suurel juhil olid Poolaga oma plaanid. Inimesed olid tema silmis praht, nendega polnud mingit põhjust arvestada.
Kuid sugugi mitte kõik rahvad ja sugugi mitte kõik poliitikud pole harjunud nii lihtsalt minema pühkima oma kodanikke või andestama kellele tahes nende tapmist. Küllap see just eristabki inimesi, kellel on eneseväärikus, inimestest, kellele niisugune tunne on võõras.
Venemaa juhtkond tammub endiselt piirde ääres, mis eristab tsiviliseeritud inimkonda juche ideoloogia kandjatest, ja piidleb areldi üle selle. Põhja-Korea vendade idiootlikust fanatismist ja nii surnud kui ka elavate ebajumalate kummardamisest annavad Venemaa ajakirjandusväljaanded teada nukra, kuid sooja irooniaga. Lõppeks on nad ju nii sarnased meie «imeilusa minevikuga».
Kuidas siis nende pihta esimesena kivi heita? See võib ringiga ennastki tabada. Pealegi, kuidas saakski mitte vastu tulla laiades rahvamassides pulbitsevale vihale kodanliku lääne vastu? Eriti kui need tunded aitavad valimistel võita. Nii tekib suletud ring ja küsimus: mis maa see Venemaa ometi on?
Piinarikas tammumine saatusliku piiri ees hoiabki Kremlit tagasi langetamast otsust avalikustada 1940. aasta Poola ohvitseride massilise tapmise julmad üksikasjad.
Hetkel, mil Smolenski kandis kukkus alla Poola presidendi lennuk, võinuksid nii Putin kui ka Medvedev ajada inimestena selja sirgu ning näidata Poola rahvale välja siirast ja sügavat kaastunnet kaotuse pärast. Siis olnuks Venemaa kodanikel neil päevil põhjust oma juhtide üle uhkust, mitte nende pärast häbi tunda.
Võib-olla jagub riigi juhtkonnal ka tavalistes tingimustes lõpuks vaprust astuda piirist üle ja selgitada elanikkonna sellele osale, kes januneb diktaatori valitsemisaja järele, et nende ihalus tuleneb alaväärsuskompleksist.
See kompleks ei luba neil uskuda, et ka ilma kirve ja tapalavata on võimalik varastamist vältida ning ausalt töötada ja nüüdisaegset ühiskonda üles ehitada. Uskuda, et inimene on ka ilma Gulagita võimeline vastutama oma tegude eest, kui tal on olemas eneseväärikus.
Ja selliseid inimesi Venemaal juba leidub. Just nemad tulid Sahharovi prospektile ja Bolotnaja väljakule nõudma väärikat suhtumist endasse ja ausust ühiskondlikus elus. Just nende, mitte niivõrd poolakate pärast tuleb avalikustada julmad dokumendid ja vaadata maailmale pilku kõrvale löömata otse silma.
Katõni arhiivid on kõigest tilluke, ent väga tähtis samm eemale sellest mülkast, mis ei anna Venemaale võimalust välja rabelda «imeilusa mineviku» mädasoost normaalse inimkonna rajale. Seda oleks olnud juba ammu aeg teha.