/nginx/o/2024/05/25/16096563t1hdd94.jpg)
Sõnade tähendus ajas võib moonduda, saada nüansse juurde, minna üsna kaugele oma algsest tähendusest. Kunagi võrdlemisi positiivse «kokkuleppe saavutuse» tähendusega sõna «kompromiss» kõlab tänaseks poliitikute suust üsna hapu järelmaitsega, kirjutab kolumnist Viktoria-Ladõnskaja Kubits (Isamaa).
Keeleliselt tundlikud inimesed on ammu täheldanud poliitikute keelekasutuse eripära: juriidiliste viidete, välismaa sõnade, emotsionaalse neutraalsuse rõhutamise, justkui «ühise meie» üldistuse ning rahva «koodsõnade» kasutamisel põhinev kompott. Kümme aastat tagasi, minu toonase esimese valimiskampaania alguses soovitas üks hea ajakirjanikust kolleeg mul kirjutada loo poliitilise uustulnuka väljendusviisi transformeerumisest. Teisisõnu sellest, kuidas muutub leksika üleminekul tavaelust poliitilisse. Poliitiku sõnavarast. Me mõtlesime isegi välja pealkirja «Perse, ma ei tohi nüüd isegi ropendada». Tõsi ta oli.