/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/23/16794798t1h929b.jpg)
- Ametnikud tegelevad meie autode pildistamisega.
- Jälgimist põhjendatakse rämeda demagoogiaga.
- Erasektori taga pole repressiivaparaati.
Riigivõim peaks oma inimesi kartma, mitte vastupidi, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel seoses lahvatanud jälgimisskandaaliga.
Viimasel ajal on ajakirjandust sirvides selgunud, et meil tegelevad ametnikud kohati justkui julgelt, vallatult ja juristide hinnangul küsitava seaduslikkusega kodanikest ja nende autodest piltide klõpsimise ja nende säilitamisega. Ühtlasi ollakse aeg-ajalt kadestamisväärse energilisusega erakordselt initsiatiivikad pakkumaks välja üha uusi tehnilisi lahendusi sisuliselt massjälgimiseks. See viib mõtteni, et kohe kui midagi veidi rohkem valesti peaks minema, on meil kõrgel tehnoloogilisel tasemel jälgimisühiskond, mis meenutab 1980. aastate B-kategooria ulmefilmi. Siis oleks aga juba lõplikult hilja häält tõsta. Seega teen seda praegu. Emotsionaalselt.
Selle hulgijälgimise taustaks on argumentatsioon turvalisuse kasvust ja klassikaline loosung, et «Ausal inimeselt pole midagi karta!». Kohe kui hakata seda teemat veidi torkima ja viidata, et vabaduse ja turvalisuse tasakaalupunkt on äkki kuskil mujal kui mainitud 1980. aastate B-kategooria ulmefilmilaadses düstoopias või vähemalt selle tekkimise riskis, hakkab tulema igasuguseid huvitavaid argumente. «Tegelikult» olevat rong selle jälgimise ja suurel kiirusel ja hulgakaupa andmete kogumise osas juba läinud ning selle rongi olevat kaugele ära sõidutanud hoopis erasektor.
Et «tegelikult» on selles etenduses pahalased hoopis teleoperaatorid, e-poed ja isegi autotootjad. Ma pole ei jurist ega spetsialist, kuid mulle kodanikuna tundub, et «teised teevad ka» ja «... aga miks te seda Ansipilt ei küsi» stiilis demagoogia jääb siinkohal üpris lahjaks, sest opereerimine toimub täiesti erinevates kategooriates. Seda enam, et see «kohutav erasektor» peab selles valdkonnas sageli tegelema juuksekarvast ühtlase kujuga viilude lõikamisega, sest vastasel korral tuleb selline trahv, et oh-oh-oo! Juba siin on tegemist huvitava olukorraga, kus sarnases kontekstis on maksumaksja risk selge, suur ja mõõdetav, kuid riigivõimu puhul riski vastutus kuskil nulli juures.
Kodanikud ei peaks riigivõimu kartma. Küll aga peaks riigivõim kartma kodanikke. Veelgi enam – riigivõim ei peaks sellise entusiasmiga kodanike privaatsust tormama hulgakaupa ja suurel kiirusel riivama.
Aga see pole nii oluline. Oluline on see, et argument sellest, kuidas «tegelikult» on kõik chill ja kosher ning pahalased on erasektoris, lihtsalt ei tundu kehtivat.
Vaadake, riigi(võimu) ja erasektori erinevus on selles, et erasektori andmekogujal üldiselt puudub massiivne ja üksikisikuga võrreldes piiramatu ressursiga repressiivaparaat inimese «surnuks menetlemiseks», vangistamiseks või mistahes muul viisil tema normaalse eksistentsi võimatuks muutmiseks. Vägivalla monopol on riigil.
Kuna meil siiski eksisteerib mõningane (väheldane?) risk, et ühel hetkel on võim «veidi väiklasem» ning ametnikud praegusest veelgi julgemad ilma piisava seadusliku vundamendita meelevaldselt «tuima panema» ja kodanikele igasuguseid kogutud andmeid süstematiseerides «ära vajutama», siis loovad kõnealused mehhanismid eeldused juba mingiks selliseks ühiskonnakorralduseks, millesarnaste suhtes oli rahval 1988. aastal lauluväljakul üht-teist arvata.
Kodanikud ei peaks riigivõimu kartma. Küll aga peaks riigivõim kartma kodanikke. Veelgi enam – riigivõim ei peaks sellise entusiasmiga kodanike privaatsust tormama hulgakaupa ja suurel kiirusel riivama. Vaba ühiskond tähendab seda, et seda tehakse siis, kui tõesti väga vaja, ning siis ka ettevaatlikult ja alandlike kummarduste ning pidevate vabanduste saatel. Kas ma olen emotsionaalne? Kas ma liialdan? Mina võib-olla tõesti, kuid sellisel juhul on mul küsimus, et mis kõigil neil juristidel viga on, kellel seesama teema sõna otseses mõttes aju on valutama pannud?