RAIT MARUSTE ⟩ Inimesel peaks olema õigus ka mitte elada

Rait Maruste Foto: Urmas Luik

Elu lõpu teema jõudmine avalikku arutellu näitab ühiskonna küpsust arutleda ka seni tagaplaanile jäänud või ebamugavatel teemadel. Nii riigikogus arutlusel olev elu lõpu testament kui hiljuti ERRis pikema kajastuse saanud elulõpu tahteavaldus ja eutanaasia problemaatika arstkonna vaates vajab aega, rahulikku meelt ja selgust selles, millest me täpselt räägime, kirjutab endine riigikohtunik Rait Maruste (RE).

Eeltoodu ja Postimehes hiljuti (18.04.2025) avaldatud kirjutis Paul Tammerti tegevusest ja suitsiidi käsitlusest ning meediapeegeldused riigikohtu arutlusest sellekohase tegevuse karistatavusest kutsuvad kaasa rääkima. Jätan siinkohal kõrvale P. Tammerti diletantlikud arutlused Eesti õigussüsteemi seostest suitsiiditeemaga ja hinnangu tema isetegevusliku suitsiidi värkstoa asjus. Siiski, ühes tuleb Tammertiga nõustuda. Nimelt selles, inimesel peaks olema õigus ka mitte elada ja elust lahkuda.

Kõnekeeles on senini kasutusel olnud sõna «enesetapp». Oleks mõistlikum, kui see sõna jääks kõnekeelde, kui just vaja. Kuid mitte sellesse konteksti, millest jutt. Peaksime hoiduma sõna «tapmine» kasutamisest, sest see on raske sõna, mis loob eksitava fooni ja hoiaku. Juriidikas on see mõiste olnud ja on teise inimese tahtevastane ja vägivaldne elu lõpetamine ning karistatav. Aga arutlus ja tegevus ei ole ju sellest. Adekvaatsem ja pehmem oleks näiteks mõiste «vabasurm». See ei seostuks vägivalla ega tahtevastasusega ning austaks inimese tahtevabadust ja inimväärikust.