JUHTKIRI ⟩ Meid jälgivad piilukaamerad

Päeva karikatuur. 24. aprill 2025. Foto: Urmas Nemvalts

• Kes ja millal on seadustanud sellise jälgimiskaamerate võrgustiku?
• Üks asi on piiriületusi fikseerivad kaamerad, teine aga riigisisene kaamerate süsteem.
• Riik ei tohi eeldada, et vaatluse alla peaksid «igaks juhuks» langema kõik Eesti autoga liiklejad.

Mõni aeg tagasi kritiseerisime juhtkirjas siseministeeriumi plaani luua (liiklus)rikkumiste tõhusamaks lahendamiseks üleriigiline näo- ja numbrituvastust toetav valvekaamerate võrk. Nüüd aga on avalikkuse hämmastuseks selgunud, et enam kui kahesajast kaamerast koosnev numbrituvastusvõrk on tegelikult juba olemas ning teeb sõidukitest iga kuu üle 20 miljoni pildi.

Tegemist on ootamatu ja murettekitava avastusega. Kuidas oleme sellisesse olukorda jõudnud? Ilmselt järk-järgult: läinud kümnendi alguses seadustati Eesti piirile püstitatud numbrituvastuskaamerad ning korraga on neid saanud palju, ilma et sellel teemal oleks ühiskonnas peetud mingitki diskussiooni. See on probleem, sest on ju selge, et üks asi on piiriületusi fikseerivad kaamerad, teine aga riigisisene kaamerate süsteem, mis fikseerib, kes, kunas ja kuhu sõidab.

Niisugune massiivne delikaatsete isikuandmete kogumine tundub ebaproportsionaalne ning tekitab hulgaliselt küsimusi. Ebaproportsionaalne, sest on ju väga hästi teada andmekaitse inspektsiooni kompromissitu suhtumine mistahes isikuandmete kogumisse (mille taha annab aeg-ajalt infoga salatseda soovijatel pugeda), nüüd aga on saanud järsku ilmsiks üleriigilise superandmebaasi olemasolu, mille tekkimist pole arutatutki.

Olulisi küsimusi tekib kaks. Esiteks, kes ja kunas on niisuguse jälgimiskaamerate võrgustiku loomise seadustanud? Postimehele teadaolevalt pole küsimus sellisel moel riigikogus arutelul olnud. Teiseks, sellise andmebaasi kasutamine vajab kontrollimehhanismi. Kes ja kuidas võivad neid andmeid kasutada? Kuidas toimub avalikkuse kontroll nende andmete kasutamise üle? Ja mõistagi, kuidas on tagatud andmete turvalisus, vältimaks nende sattumist kurikaeltest häkkerite kätte?

Kõige enam tekitab kõhedust fakt, et jälgimiskaamerate võrgustik maanteedel on tekkinud kuidagi iseenesest, ilma mingisuguse diskussioonita.

Need küsimused tekitavad kõhedust, kuid kõige enam tekitab kõhedust fakt, et selline võrgustik on tekkinud kuidagi iseenesest, ilma mingisuguse diskussioonita. Paratamatult tekib tunne, et tegemist on võimu kuritarvitamisega. Luba on antud piirikaamerate püstitamiseks, ent lõpuks oleme saanud hoopis teistsuguse süsteemi, mis võimaldab rohkemgi.

Riik ei tohi eeldada, et vaatluse alla nii «igaks juhuks» peaksid langema kõik Eesti autoga liiklejad, kes ei ole teinud midagi kurja. Postimees nõustub vandeadvokaat Maarja Pild-Freibergiga, kelle sõnul ei tohi kurjategijate püüdmisel jätta tähelepanuta kõigi teiste isikute privaatsusõigusi.

Näib, et oleme sujuvalt jõudnud jälgimisühiskonda, ning selline olukord on lubamatu. Kui keegi püstitaks Tallinna-Tartu maanteele tulba kaameraga, võetaks see tõenäoliselt kiiresti maha; oleme kuulnud sedagi, et naabri aeda ei tohiks oma turvakaameraga jälgida. On mõistetav, et riigil on jälgimistegevuse monopol, kuid see peab olema seaduslik ja kontrollitav tegevus. Riigi salasilm pole parem vetsus piilujast.